This whole world is wild at heart and weird on top

Mu närvilised närvid on närvis.

Kõik on minu vastu. Eriti ennasthävitav tunne on ja mina, Sandra Luks, tavaliselt pole selline. Ausalt öeldes pole ma selline kunagi olnud. Kõik asjad ajavad mind närvivapustuse äärele. Mu hääl näiteks. Teate ju küll kuidas ameerika filmides koolitüdruk karjub endal lauldes häälepaelad välja ja tunneb end täiesti vabalt. Proovigu ma vaid laulda. Selline kohutavalt kõrge hääl tuleb, et kuku või ümber. Ja selle pärast ei saa mina mitte kunagi tunda seda rahulolu lauldes, kuna ma ise närin enda närve. Jah, ma tean, et närv pole sharm el sheikh, kuhu minna, aga minu jaoks tänasel päeval lausa island, kuhu ma täna eneselegi teadmata põhjustel kaldun minna tahtma. Ja mitte vähe. Enne kui ma unustan, palju õnne sünnipäevaks härra Johnny Depp’ile. See oli nüüd kerg kõrvalepõige, kuid tagasi närvide juurde. Ma olen närvis. Ärkasin üles, astusin voodist närvilise jalaga välja ja tõstsin teise närvilise jala järele. Siis kogu ülejäänud närvilised närvid, mis läksid väga närviliselt elutuppa, kus olid mingid punased kummikommid. Muidugi ma sõin neid ja läksin veel rohkem närvi, et ma polnud suuteline minema kööki ja endale elus teist korda normaalset hommikusööki pakkuma. Esimest korda ma ka ei mäleta. Üldiselt pole ma eriline hommikusöögi sööja. Olen närviline.

Päeva tipphetk oli see, kui ma tulin „päeva tera” peale, ehk mõtlesin välja, mida me aulikkiga susanile kingime. Ja kui juba kingitustest rääkida siis René sünnipäev on tulekul ja ma olen liiga närviline, et tema kingitusega tegeleda. Tavaliselt oleme me ikka piltidega seotud kingitusi teinud, mis viib mind veel närvilisema mõtteni, et see kuradi ps ei saa end kokku võtta ja mu päeva tuua üht ilusat töödeldud pilti. Teisisõnu, ta ei käivitu.

Ma olen ikka täielik närviline juhmard. Käisin peale rändurit maja ümber lilli pildistamas. Mulle kohati väga meeldib lilli pildistada ja kohati said need kenad ka, kuni ma avastasin enda närvide tipuks, et ma panin ISO 800 peale. Seda ma ei tahtnud, kuigi tulemus polnud eriti disastrous. Aga ma ei jätnud oma närve rahule. Läksin tagasi välja, panin ISO 200 peale ja olin mõnda aega nagu laksu all. Ma tean, freaky ja weird. Tegin kolmest lillest 70000 pilti(tegelikult küll 43 aga 70000 näib närvilisem) ja hakkasin tuppa minema, kui ma nägin teel surnud liblikat. Ta tiib oli katki. Minus tekkis selline kurb tunne, et ma ei oska seletada. Kohatu, nagu ma olen, jäädvustasin ka selle hetke, sest liblikas oli oma lennuajal ilus olnud. Ta lendas.

Kell on 22:midagi. Pink rahustab mind hetkel. Koos eelmise aasta meloodiatega. Ma pole nagu on teised. Mulle vaadatakse imelikult, kui ma ei kuula rokki või midagi sellist rõvedalt räuskavat. Ma olen kummaline, sest ma kuulan 90ndaid ja mulle meeldib. Väga. Ma ei saa parata. Mulle meeldivad, jah, hilary duffi laulud ja mulle meeldib paris hiltoni „stars are blind”. Ma leian, et britney oli tore. Ausõna. Kui ma enda ipodis hoiaksin kõigest neid kolme esitajat, ei julgeks ma ainsalegi hingele näidata, sest igas inimeses on juba välja kujunendud selline arvamus, et need on ma ei oskagi kohe öelda, millisetele inimestele sobilikud. Need on sellised mustad lambad nende „toredate” rokkarite keskel. Aga mulle meeldib, et nad on mustad lambad. Ja muusikast rääkides... Ma kaevasin kuskilt maa alt välja enda vana plaadi ja ma tunnen end vähem närvilisena, kuid ikkagi närvilisena. Mul on klapid peas ja ma ikka kuulen, et keegi nutab, keegi karjub minu nime, kuna ma pean midagi tegema. See keegi on emme. Ta karjub, et ma vaiksemaks paneksin, aga ta ju ei kuule. Kuulen, et erika karjub mulle sama, kuid tema ka ei saa ju kuulda, sest ma kuulan klappidega. Keegi ei kuule, aga mina kuulen liiga palju. Need laulusõnad on rahustavad, minu jaoks. Need meenutavad mulle palju ja teadupoolest olen ma minevikufriik. Ma armastan minevikku ja tahan seda, sest seda ei saa. Selle fakti pärast tahan ma seda veel rohkem. Tahan tagasi meie korterisse, tahan olla Krissuga jälle parimad sõbrannad, ma tahan, et Krissu oleks hästi tubli ja nagu ta oli. Selline armsake ja plikatirts, kelle juukseid ma kadestasin hullumiseni. Ma tahan korraks veel neid jõule, mil ma olin Krissu juures ja ta sai endale muusikakeskuse ning isegi mulle oli toodud kommikott:) oeh, see tekitab nii hea tunde. Aga nüüd Krissut ei ole. Ta on Delia. Ta on ikka armas, kuid teistsugune. Muutunud. Ma ei taha öelda halvemaks, aga kindlasti võõramaks ja täpselt vastupidiseks, mida mina temalt kunagi ootasin. Kuid ta on sõber:) minu jaoks Krissu.

Jättes mineviku minevikku, tuleme tagasi närvideni. Issi tõi lara koju õhtul ja jättis mind temaga kahekesi. Lara on tore, aga täna ma ei suutnud teda tema armsusest hoolimata taluda. Kõik ärritas mind. Aga ma olin vaatamata sellele tubli ja tunnen uhkust, et ma pead ei kaotanud. Istusin arvuti taha, et kirjutama asuda ja lara joonistas minu kõrval Urri. Samal ajal lõin ma enda põlve laua vastu nii tugevalt ära, et mul tuli nahk maha, mistõttu mu nägu muutus nutuseks ja lara mind lohutama hakkas. Tegi õlale musi ja ütles, et läheb üle. puhus peale ja oli hoolitsev:) ja sellest ajast ma kirjutan. Kell on 22:40. Ma ei kurda. Täna ma alustasin kirjutamist ise, sest ma TAHTSIN. Ma üritasin hommikul luged, kuid ma ei suutnud, sest ma EI TAHTNUD, sest mulle EI MEELDI. Jätsin pooleli ja läksin närvi. Mille peale? Sest ma ei tee seda, mida on vaja. Sest ma ei suuda endale sisendada tahet, et asi on vajalik hea, sest minu jaoks ei ole hea. Lõuna paiku ei suutnud ma isegi muusikat taluda. Panin kinni ja läksin jälle närvi.

ja lõetuseks... Ma kirjutan rahulikult ja kuulan klappidega muusikat ja olen omas maailmas täielikult eraldatud, kui ma äkitselt tunnen, et kegi puudutab mind. See oli emme. Ma ehmusin sõna otseses mõttes neli korda ja sekundi pealt puhkesin nutma. Seda ehmatust on võimatu kirjeldada. Ma arvan, et see vallandaski minus kõik emotsioonid ja voolasid pisaratena välja. See oli jube ja mu pea valutab nüüd. Kell on 22:51. Ja ma pole närvis. Olen nukker ja nuuksun, sest ma pole närvis.

postitanud Sandra @ 11:02 PM