This whole world is wild at heart and weird on top

2007-10-13T22:36:00.000+03:00

uus koht: lammasss.wordpress.com

ilusam sealmail :D

My baby is dying

2007-09-30T12:56:00.000+03:00

ta on olnud minuga juba kaks aastat ja nüüd, kus mul teda kõige rohkem vaja, ta sureb. täna pean ta külma südamega Võrru jätma ja lootma, et ehk toob issi nädala keskel ta mulle täiesti tervena tagasi. ma räägin loomulikult oma imepasast arvutist, mis juba mitmendat korda ei tööta, aga ta on nii hea ja temaga tuleb õrnalt ümber käia, sest temas on minu mustmiljon ja kaks pilti, mis hetkel ripuvad juuksekarva otsas. ma ei kujuta ettegi, mis ma teen, kui neid ühel hetkel enam lihtsalt ei ole. saan trauma ja ei suuda enam kunagi pilti teha või siis saab minust kontrollfriik.
aga koolist.. selleks nädalaks on päris vähe teha ekooli järgi. inke tehtud, venne sõnad õppisin täna hommikul ära(isver kui tubli, eksju). nüüd veel vaja luuletust analüüsida ja venne jutt jutustama õppida.
täna helistasin harlesele ka ja küsin temalt abi ja nõu. itimees nagu ta on, ütles mulle paar lauset, mille iga kolmas sõna oli tundmatu minu jaoks. ta tuleb õhtul mu tibule järgi ja viib ta endaga koju;* homseks on loodetavasti valmis ja terve:)
emps teeb lasanjet.
tsau

Millal sai rebaste ristimisest retsimine?

2007-09-28T21:57:00.000+03:00

nooja. koor sakib:P naerame nüüd kõik koos. ärge saage valesti aru. laulmine on hea ja tore ja viisi pean ma ka, kuid nooti lugeda ei suuda ega oska-iseenesest ääretult nõme, kuid see-eest jääb aega õppimisele pühenduda, mitte nagu eelmine aasta, mil Võru=elu. ja eelmisest aastast rääkides meenub mulle tänane rebaste ristimine. peale enda retsi kirjutasin ma blogisse esimese sissekande, ehk siis aasta on täis(umbes):)

kokkuvõtes ei erinenud selle aasta rebastepiinamine kuigi palju eelmise aasta omast. kui siis oli juurde tulnud teatejooks mingi kummalise siseorganiga. hais oli loomulikult veel kohutavam. eemine aasta ei tundnud seda ehk nii julmalt, kuna need olime meie, kes aroomitsesid, aga seekord, olles puhas, täiesti puhas, hakkas mul kahju ja halb. loomulikult jälgisid sündmust kõrvalt ka direktor ja õppealajuhataja, kes ähvardasid, et järgmine aasta enam midagi sellist ei toimu. mainiks siinkohal ära veel, et ristimisest osavõtmine on täiesti vabatahtlik, mingeid kohustusi pole. niiet lubagem siis avaldada arvamust, et härma kümnendikud on valmis ennast ISE ka siirupiga kokku tegema ja endale muna pähe lööma. vahepeal tundub, et nad on isegi uhked, et saavad kalasoolikate sees liugu lasta. pärast on ikka palju elamusi ja järgneval aastal saab öelda "meil oli hullem".

aga tõepoolest.. millal sai ristimisest läbu? kas varsti ristitakse ka esimesse klassi astujaid neljandike poolt? and how much worse can it get?

terve see nädal olen kooli oma kaamerat vedanud ja pilte teinud. ja kuna mul on ka objektiiv suurusega 300mm, siis arvavad 3 lähestikku olevat inimest, et ma pildistan neid, kuigi tegelikult üritan ma nende vahelt rebaseid jäädvustada. aga nagu mu issi ütles "mõistus pole ju enda teha".

kolmapäeval sain ma ehmatuse osaliseks. tulin fotoklubist täiesti vihasena koju, hakkasin ratast tuppa tõstma, kui keegi pakub mulle abi. no ma läksin segaseks. mõtlesin, et mingi kriip hakkab ligi ajama:P aga see oli René:) jäi reedeni, siis sõitsime võrru. nädal muutus palju paremaks kohe. oli keegi, keda toita, kellega simpsoneid vaadata. äge oli.

kodus nägin Erika koera Husky't:) nii armsake. käisime temaga õues ja mängisime toas. väga sõnakuulelik ja sõbralik malamuut.

see nädalavahetus tuleb palju ära teha. raamatut lugeda, Aulikki kiri posti panna. ahjaa, kas ma juba mainisin, et me peame Aulikkiga kirjavahetust. no herr Lubil oli muidugi jälle oma arvamus selle kohta. "väga vanamoodne". üldse ei saa aru, miks ma talle alati ette jään. õeh. ma ärritun. ja rahunesin. laupäeval tuleks veel endale uut läpakat vaatamas käia, kuna vana andis otsad. loodame, et ta siiski saab korda. või siis mitte:P

ahjaa.. vot inglise keele õpikut ja töövihikut võiks ka täita. siis on nädal rahulikum, et tegeleda mittemillegagi peale õppimise. i like it.

ja fotoklubis käin ma aasta lõpuni ning siis tulen sealt ära. i vsjo!

valgud e. polüpeptiidid e. proteiinid on biopolümeerid, mille monomeerideks on aminohappe jäägid ehk Laiuse tööd ruulivad

2007-09-20T21:19:00.000+03:00

ma tahaksin koori minna ja laulda. pääseks muusikaajaloost ja saaks veel laulda ka: see oleks liiga hea. koolis oli ükspäev mingi kontsert, kus esinesid orkester ja koor saksamaalt. ma ütleks, et kariibi mere piraadid tulid ära;p see oli nii hea ikka. kohe tekkis tahe arvutiekraani kallale asuda ja üksisilmi deppi ja tema liiga kenasid tumepruune silmi vaadata. oeh, nostalgiahetk. klikk. ja miks ma ei võiks välja näha nagu jennifer lopez? homme kavatsen kell 7 ärgata ja endale nelisada kuuskümmend viis klambrit juustesse panna, et saada selline äge soeng nagu j.Lo’l filmis „Monster in law”. eile vaatasin seda. ilus naine see lopez:)

saiasõltuvus on ka. päevas söön ära kuus viilu saia, kuid on üpris märkimisväärne, et see nädal pole ma puhvetit külastanud, et endale kaht kaneelisaia osta. ma lausa tunnen, kuidas aasta pärast voolab mu kõht üle püksiääre. allergia on ka taandumas. nüüd on sellised mõnusad pisikesed, mida saab kakkuda nii, et veri väljas. mul on tore.

mainiks veel ära, et terve see nädal on eelmisega võrreldes olnud katastroofiliselt sitt. vene keele töö läks mul nii halvasti, et isegi sellest mõtlemine ärritab meeletult. i could just smack myself. ja kas on vaja üldse märkida tänast biloogia tööd. nokurat.. õppisin nagu hull lehm ja hommikuks mäletasin ainult, et inimesed hingavad. pmst mulle meeldib Laiuse tööde hindamissüsteem ja tööd on hästi koostatud. valikvastused, my dear children;) ja kui minu arvamust küsida, siis ma leian, et kui töid hinnata klassi parima tulemuse järgi, siis ei tohiks Rasmust mitte mingil juhul arvestada(andeks).

täna sai normaalselt süüa ka. ardi emme oli nii lahke ja pakkus ka mulle kotlette ja kartulit. seda loomulikult pärast seda, kui ma ardilt küsisin, kas tal toitu on:D

ja erika sai koera:)

täna tartu. halb hakkab

2007-09-09T10:59:00.000+03:00

ma tahan kassipoega endale. niiivägapalju. ma tahan tema eest hoolitseda, talle toitu osta, tema järel koristada. ma tahan, et ta magaks öösel minu jalgade peal ja nurruks. muidugi nädalavahetustel võtaksin ma ta võrru kaasa, kui issi just tartus ei ole. emme ei ole üldse positiivne selle mõtte suunas. ta ütleb, et ma ei saa hakkama ja ei saa hakkama.

emme:”kuhu sa ta nädalavahetustel jätad?”
mina:”võrru toon”
emme:”ja mis sa arvad, mis bläki teeb?”
mina:”mis tal ikka teha. tuleb hakkama saada. pealegi võin ma ta sinu korterisse ju ka viia.”
emme:”unusta ära!”

mulle hakkab juba vaikselt tunduma, et ta ei tahagi, et meie erikaga seal korteris oleksime. mis sest, et ta meid sinna sisse kirjutas. ärritun kohe.

kassile mõtlesime nime välja A-ga(mulle nii meeldib Aulikkit lühendada:P). tulime lagedale selliste nimedega nagu Mimi, Nitro(niti), JOHNNY, Frankenstein:)

siinkohal sooviksin veel ära kiita Aulikkit, kes vaatamata IT-asjade keerukusele suutis ruuteri tööle saada:D

ja tuleb veel lisada, et mu nädalavahetus oligi täis mittemidagit. isegi õppida pole veel jõudnud, kuigi võiks ja tahaks.

ja lauri võiks mulle öelda juba, mida ta vanemad arvavad minu juurde kolimisest. maarja vanemad küll ei luba, kuid ma mõistan ka neid. maarja elab siiski täiesti tasuta. ma ka ei lubaks.

see nädal tõotab huvitavaks kujuneda:D tõnn tuleb tagasi, mis tähendab, et marii jugeb korterisse tulla, sest tal on siis kaitseingel, kes hakkab sannut sõimama. mingis mõttes on päris jube, sest ma ei ole eriti kuri inimene, veelvähem sõnaosav. noh, rääkima ma ilmselt ei peagi, sest tõnn ei lase ju. oh, I can’t wait:P

2007-09-08T14:11:00.000+03:00

see esimene koolinädal oli korralik ja isegi meeldiv. 7-8 tunni mateemaatikat on tõepoolest üsna raske taluda, kuid ei midagi võimatut. loko on ka tagasi, kuid eiman läks ometi kord pensionile. inglise keel on tappev, bioloogia ja keemia on meeldivad

mainiks veel ära, et hetkel olen võrus ja siin on tõepoolest hea. täna hommikul käsime emme, issi ja laraga poes. tegelikult lausa kolmes poes ja veel raamatukogus. nii hea oli linnas ringi sõita. päike paistis aga tundus nagu varsti oleks oodata esimest lund. talvehõng. aga kui nüüd ebameeldivusi mainima hakata, siis ma ütleks, et võimatu on võru ja tartu raamatukogust leida inglisekeelset raamatut, mille peategelane oleks fotograaf või ajakirjanik. see peab olema ilukirjanduslik romaan. igatahes aidata ei osanud mind keegi ja nüüd olen ma koduse tööga täiesti jännis, kuna ma pean teisipäevaks olema lugenud juba 50 lehte. jamajamajama.

emme hakkab kala tegema. nämm. terve nädalavahetuse kavatsen kodus istuda ja mittemidagi teha. aga ma tahaksin juba Aulikkit ja Renéd ka näha:)

Tanel Padar mõnitas ja muud ''suveseiklused''

2007-09-02T12:19:00.000+03:00

Oeh, kohe algabki kool. Täna on pühapäev ka, mis tähendab, et tuleb minna varem magama, et hommikul maast lahti saada. Pisike ootus on ka siiski olemas, kuigi see uus koolisüsteem tundub hetkel veel naljakas. Ma mõtlesin, et praegu oleks hea aeg kirjutamiseks. You know, et see asi ära ei sureks siin. René magab, niiet hetkel on hea võimalus.

Alustaks siis augustist. Suve kõige teguderohkem kuu. Susi pidas sünnipäeva ja Junka ka. Aulikki kulutas 800eeki ehete peale. Junka kingitusest nii palju, et ennast hakkab ka hirmutama juba see, kui originaalsed me olla võime. Nimelt kinkisime talle hästi ilusa korvi, kuhu sisse me ostsime 400 krooni eest värke. Viirukid olid seal ja siis veel ananass, vein, kondoomid ja (!)Puljongikuubikud(!)-lihtsalt ilu jaoks;) Igatahes sünnipäevale ilmusid ka mingid treffneri elanikud, kes ainult treffneri elust ja olust rääkisid ning ainult treffneri nalju tegid ja ainult treffnerit kummardasid. Me Susani ja Aulikkiga (ja Jossiga ka, aga tema liitus hiljem alles) tundsime ennast ilmselt mingisuguste autsaideritena. Isegi pisarad tulid silma, kuid selleks oli ka muid põhjusi. Järgmisel päeval näiteks läksin Aulikkit bussi peale saatma. Lihtsalt halb hakkas.

Mingil augustil(24. Vist) toimus fotojaht, mida me ei võitnud, kuigi meie pildid olid stiilsed:d aga noh, vähemalt saime Võrumaa Teataja esikaanele;) oh, milline üllaim egotunne see oli.

Summerfest oli ka. Seal sai pildistada. Saime Padarilt mõnitusi kuulda, aga pole hullu. Kui kogu see värk algas, siis ma läksin lava ette ja jätsin Aulikki ja Ranno nilbusi rääkima, ise samal ajal lootes, et Rannol siiski ei õnnestu Aulikkit endaga seksima saada. Üldiselt oli see summerfest igav.

Mingid nädalad olid nagu troopikas. Kuumus ei lasknud olla ja kogu aeg oli liiga väsinud tunne. Muide, arvake ära, kes tamulas ujumas käis üle pika aja;p

Augustis sai päris palju pilte tehtud ka. Alecoqil samuti, kuid enamus seal tehtutest ei tulnud välja. Kui mitte arvestada seda Padari pilti, mis tuli lihtsalt jumalik. Lisasin selle deviantarti ka muide. ameralie.deviantart.com.

Ahjaa. Me käisime Renéga üks päev kogu linna läbi et leida vihikuid, mis oleksid odavad. Igatahes selles kesklinna kirjatarvete poes(ühispanga kõrval) on kõige kallimad valemivihikud. Knopkas 16.20,- aga seal 22,-. Lihtsalt jube.

Ma rohkem ei mäletagi vist, mis me suvel tegime. Eelmine oli ikka parem, kuid ei saa öelda, et seegi suvi TÄIESTI aia taha oleks läinud.

Praegu olen Tartus. Tulin issi, erika ja laraga neljapäeval. Asju oli metsikult palju. Käisime siis panges söömas ka ja hiljem veel poes, et rohkem toitu osta. Peale seda läksid nemad Võrru tagasi ja mina jäin Tartusse. Hakksin koheselt koristama. Poole tunni pärast pidi René ka saabuma, et mind aidata. Ma vaatasin poole silmaga muumisid ja samal ajal paigutasin tugitoole:P kui ta lõpuks tuli, tõstsime toa ümber. Nii kummaline on, aga suht hubane;) ahjaa. Ma ostsin endale veel mingid kõlarid. Kummaline ost minu puhul tegelikult:p

Järgmisel päeval käisime panges jälle ja poes ka. Issi tuli uuesti tartusse, et puid tuua. Ma ei mäletagi, mis reedel veel oli. Ju siis polnud midagi põnevat. Aaa. oli küll põnev. Presidenti nägime ja tervitasime;)

Laupäeval oli esimene september. Külm oli, lihtsalt külm. Peale seda käisime JÄLLE panges (Aulikki, ära vihka mind;)) ja siis veel poes ja koju tagasi. Peale krõbekana meekastmes tuli tohutu uni. Magasime siis kuueni. Vaatasime telekat, René luges, mina tegin sudokut. Igav nagu ikka.

Täna peaks aknaid pesema, kui René üles otsustab ärgata(kell on 12:15). Järgmine nädalavahetus ilmselt Tallinnasse LOFO üritusele. Nii tahaks, et minu mõningaid pilte näidataks suurel ekraanil. Veel toredam oleks võita. Nagu ikka, kuid ma lubasin endale, et ma ei hakka lootusi hellitama. Seal osalevad ju sellised tegelased, kes elavad kolmsada aastat järjest metsas ja jahivad oma kilomeetrise objektiiviga puu otsast sipelgaid. Ma arvan praegu, et tegin tublit tööd selle blogi kirjutamisega täna, kuigi lugematus annab tunda ja laused on ka üsna imelikud. Eks näis, millal see kordub. Nägudeni

Võita võiks ;p

2007-08-07T21:58:00.001+03:00

Varsti on siis tulekul uus fotokonkurss „Emajõe lood 2007”, mille edasilükkamine, minu arvates, on äärmiselt ebaõiglane. But what can you do. Igatahes kui ma 4. augustil avastasin, et piltide esitamise viimane tähtaeg on 5. augustil olin ma järsku hädas. Milline õnn, et emmel oli hea tuju ning ta oli valmis hommikul Tartusse sõitma. Igatahes 11:30 sain photopointist pildid kätte ja kirjutasin nimed taha ja andsin ära ning sõitsime koju tagasi. Mingitel päevadel saime Aulikkiga ka kokku ja rääkisime niisama. Renega ka. Vaatasime siis veel Kotjuhi pulmapilte,mis olid ilgelt head. Neljapäeval sõidame ilmselt Tartusse poodidesse Aulikkiga. Ootan.

neeger.planet.ee/album

2007-08-01T00:04:00.000+03:00

Täna oli mul äärmiselt ebatore päev aga teguderohke siiski. Lugesin, sõin ja õhtul tegelesin albumiga. Tegin uue vesimärgi ja isegi logo:d hoolimata oma oskamatusest käsitleda ps’i ka millegi loomiseks õnnestus mul peale tunniajalist sebimist midagi valmis saada. Tuleb tõdeda, et olen enda üle uhke. Küll ma tegin seda heledamaks ja väiksemaks ja suuremaks ja läbipaistvamaks ja siis veel lisasin miljon ja üks asja. Kolm tuhat kuusada kaheksa korda tegin ümber, sest ikka ei jäänud pildil korralik. Ja lõpuks, kui ma LÕPPUDE LÕPUKS sain hakkama oma elu suurima ülesandega (peale tammsaare ja mahtra sõja lugemise), ütles härra kotjuh, et talle ei meeldi ja et see segab suurimal määral:D Mis teha. Ma olen preili Paranoia ise. Ma kardan oma piltide pärast. Vahest pole nad tõesti nii head, et keegi neid tahaks kuskile ajalehte/-kirja, aga mina ikka loodan ja kardan, et kellelgi teisel see õnnestub just minu pildiga. Jah, võimatu ilmselt küll. Nagu Lara mulle ütleb, kui ma talle ei luba midagi: „Aga siis sa oled kadekopsik!” Mu enesehinnang langeb varsti varvasteni. Ja albumi juurde tagasipöördudes.. Täna tegin veel neile seal mingid ruudukujulised directory logo’d, mida ma arvasin olevat hüperhea idee ja kui ma üldmuljet vaatasin,ruudukujuline ja mustvalge, polnud ma jälle rahul. Igav oli, aga live and let live ka vahelduseks.

Mu perse on varsti suur nagu planeet. Kogu see istumine, mida ma sada aastat järjest olen teinud annab tunda. Täna üritasin veel tomb raiderit käima saada. Rainiti juhendamisel muidugi, aga te ju teate, milline käpard ma olen arvuti alal. Lühidalt öeldes sain ma tr3 asemel tr4, kui ma seda käima tahtsin saada, siis tegin ma ta katki ja kui ma seda kustutada tahtsin, siis ma ei saanud. Aga ma ei kurda:) ta oli vist isegi hispaaniakeelne, kui ma ei eksi.

Ja tervelt kaks ööd olen ma läinud magama mõttega, et keegi on mu voodi all ja ma kujutan ette, et ma kuulen hääli. Kardan peegli ees peadki pöörata. Lumivalgekese põhjustatud lapseõlve traumast ma parem ei räägigi. Igatahes kurb on see, et kui ma aulikki soovitusel tahtsin xanax’it proovida, selgus, et issil oli see otsas, mis tähendab, et ma ei saanudki proovida üht ööd ilma unenägudeta.

Piltide juurde tagasi.. Eile saatsin konkurssile pildid, mida nad niikuinii kätte ei saanud(teades oma õnne). Aga üldiselt olen ma ikka osav küll. Suutsin umbes 4 giga(vist) pilte mahutada 94,76’le megale eilse seisuga. Ja kui veel kurta, siis mul on selles koridoris istumisest juba varbad hernesuurused. Üleval on 5 tuba. Uksed kinni, aknad lahti ja siis on mu laua all ja pea kohal ülivõimas õhutsirkulatsioon. Ma tunnen, et ma saan kahe nädala pärast kopsupõletiku:p

Seadsin täna veel 98. Ja 99. aasta miki hiired õigesse järjekorda. Lõpuks oli ikka vale:p aga ma jätsin sinnapaika. Mida veel? Ahjaa. Tomb raider chronicles ei lähe ikka käima minu arvutis, aga issi omas töötab. Aganoh, see plaat on ka juba nii kriimustatud, et ei peegelda enam valgustki varsti.

Täna on hea kirjutada. Kuidagi inspiratsioon või asi hakkas pähe. Muidugi nüüd, kui ma seda ütlesin, kaob see paari minuti pärast ja ma lähen tagasi põhja. Ja põhjaminemisest rääkides on mul homme hambaarst. Nüüd on veel mingi uus, sest Kati Ilves läks ära. Kurb. Nüüd on mul tundmatu vene arst. Ei usalda uut üldse. Muidugi pole ma tema juures käinud, aga ma olen harjunud oma vanaga. Ma ei taha isegi oma perearsti välja vahetada ignoreerides fakti, et võru arstidel on orkutis oma community;)

Homme ma loodan, et saan Rainitiga välja minna. Niisama rääkima või midagi. Äkki johnnysse sööma ka:d loomulikult, kui ma arsti juures ellu jään. Mis ma ütlesin, mu inspiratsioon on kadunud. Jama. Et ma siis lõpetan selle sissekande. tsau

rändur

2007-07-30T19:35:00.000+03:00

Käisime täna aulikkiga ränduris istumas. Kui nägime taivot, teadsime kohe, et on tark tegu minna tagaruumi, kus üllatus-üllatus istus julija. Mul oli tugev vajadus rääkida, niisiis vuristasin ma poole tunniga aulikkile oma unenäo ja üldse kogu elu. Vahva oli, kuni ma renele helistasin. Siis olin ma tagasi seal, kus eile (vt allapoole eelmist postitust). Igatahes rohkemat ei toimunudki. Sõime pelmeene, kanapastat ja jõime jõhvikamahla ning latte’d ning vaatasime seitmendat taevast. Ilgelt haige osa oli, ei jõua homset oodata:D

See sai selline lühike sissekanne. Ma lähen teen nüüd veel pilte väiksemaks ning hakkan supermodelle vaatama ja laraga mängima.

head aega

Today's fortune: You and your wife will be happy in your life together

2007-07-30T00:48:00.000+03:00

ma arvan, et orkut võiks endale sooeristusprogrammi otsida:P see selleks. rene nõudmisel/soovitusel ma kirjutan oma tripist jurmalasse. noo, oli selline tavaline family event. mulle meeldib ujuda, eriti jurmalas. seal olid uued atraktsioonid väljas, mis olid päris head. vesi polnudki nii külm, kui ma kartsin. kolme minutiga muutud siniseks, kuid pärast seda ei tunne enam seda külma:D mitte nii karmilt nüüd. käisime seal terve perega. olime kokku neli tundi. oeh kui äge seal ikka oli. üks oli ainult puudu ja see oli küll jama. enivei.. pärast jurmalat läksime poodi. oli mingi üsna igav kaubamaja, kuid siiski leidsin ma endale ühe imeliku eseme. ma ei oskagi seda kuidagi kutsuda. tuunika?/kleit-pluus? midaiganes. kui keegi (julija!) tahab teada, kust ma sain selle, siis lindexist:P erika oli ikka ülisitas tujus, mille põhjus oli minu keeldumine lubada tal esiistmel istuda:D on alles tita ikka vahepeal. kujutage ette, ta keeldus poodideskäimisest ja MÄKIST. vaadake, kui erika keeldub mcdonaldsist, siis see on nagu mina oleksin kategooriliselt vastu, kui keegi tahab mulle tasuta heast südamest ära anda ühe poolemiljonilise kaamera. see selleks. koju jõudes läksin kohe magama.

viimasel ajal on tekkimas tohutu arvutimängusõltuvus. sims, tomb raider, csi. metsik. kuid see on üheaegselt ka hääbumas.

uskumatu. kas tõesti annab olla nii laisk kui mina. ma ei ole ikka veel suutnud konkursile pilte saata ja see lõpeb homme. terehommikust. selle asemel kirjutan ma seda nõmedat blogi, mis ei tule mul enam absoluutselt välja. ema lõugab ka kogu aeg. ta ei taha isegi mulle toitu osta. me masetseme rainitiga koos. see tähendab, et tema ütleb, et tal on masendus kolme sõnaga ja mina räägin sellest 200 lehekülge, kui igav mu elu on. et oleks võrdlusmaterjali, siis ma tahan isegi kooli juba.

kas te kujutate ette, kui suur argpüks ma võin ikka olla. asi puudutab tartut, aga ma ei taha sellest rääkida. kes teab, see teab.

ma kurdaks veel. ärge arvake, et ma olen keegi ennasthävitav see ja see. lihtsalt täna õhtul on selline tuju ja halb olla. rääkisime rainitiga siis, mina kurtsin:

1. iga laul, mis mul on ärritab mind, kuigi need meeldivad mulle.

2. ja kui keegi veel küsib minult mu riiete kohta ''kust sa selle veel otsid? kuna sa selle ostsid?'', siis ma tõesti... ma ei oska isegi ette kujutada, mida ma siis teen. ilmselt vaatan aulikkile otsa pärast seda, kui junka seda küsinud on:P

3. ma ei ole enam üldse oma sõpradega, olen täielik tuhvlialune, istun alati kodus, kuigi suvi on, kaklen oma emaga, pahandan alati

4. ma ei saa magada normaalselt, sest ma näen ALATI und. iga öö ja mäletan kõiki neist.

5. ma ei suuda enam PILDISTADA. mu inspiratsioon on kadunud. ma ei leia enam, et teen head tööd

6. ma ei suuda enam simsi mängida, peale kaht päeva on mul kõrini.

7. ma ei suuda lugeda. ma võin olla niiiiiiiii suures igavuses, et isegi aknad hakkavad haigutama, kuid ikkagi ei ajenda see mind lugema.

8. ma ei söö ka enam grill liha. mulle ei maitse enam. pole sama, mis VAREM. tahtmata ma siiski sõin seda eile.

9. ma kaotan arvuti tõttu oma välimuse. mu silmad on nagu taldrikud juba. pea valutab ja ma tunnen end koledana ka. huuled on ka katki, sest ma kakun neid ja nüüd on veel vere maitse suus

10. ma söön, aga ainult seda, mida ma tahan.. kui ma mingit kindlat toitu ei taha, siis ma ei söö seda. isegi kui midagi muud ei ole. võib olla võtan kaks ampsu, et korisemist ei kuuleks.

11. ma tahaks ka trenni teha, aga ma ei viitsi. ma ei taha üksi joosta ega midagi. lihtsalt ei jõua. rattaga ma võin sõita, aga ainult mäest alla

12. ma ärkasin oma 3,5-tunnisest lõuna/õhtuunest kell 22.00 täna ja ma olen juba unine(kell on 23:51)

13. mild headache. ma ei taha isegi simpsoneid vaadata. ma sain selle filmi ja ma ei taha seda vaadata

14. mu orkut räägib, et ma olen lesbi

15. mul on 9st depressiooni sümpomist 8 :P vist kergel moel. puudub enesetapu mõte. thank god:D

16. nagu alkohol on mõnedel, on mul krõpsud. no ma oleks täiesti segaseks läinud, kui emme ei oleks toonud. ja siis sõin veits, olin rahul ja pärast oli see vastik maitse suus, mis ei lähe isegi hambapastaga minema ja ma mõtlesin ''miks ma ometi sõin? mitte kunagi enam''

17. rene läks jälle mallikale. ei näe ma teda kunagi. unes ägin. see oli kohutav. hüljatud tunne on.

18. To dream that you are emotionless, suggests that you are closing yourself off from those around you. You may be neglecting your own feelings and should start paying more attention to them.<- tõlge minu unest

19. varem me rääkisime renega rohkem, aga nüüd on kõik juba ära räägitud. siiski tuleb alati midagi juurde, millest rääkida, aga siis pean mina selle temalt välja pressima. ta ise ju ei räägi mulle. tema ei alusta, see on paha.

ma lihtsalt panin need asjad wordis tähestikulisse järjekorda. kontrollfriik, nagu ma olen. täiesti metsik, kui palju võib kasutada sõna „ma” kõikides tema käänetes. issand kui ego mankind ikka on.

aga jah. kõik on hästi. ma lähen magama. loodetavasti näen ma unes seekord, kuidas new york nuustakuks muutub. tsau;*

olen Luks, teate küll, nagu fotoLUKS;P

2007-07-18T00:14:00.000+03:00

See leidis aset palju aega tagasi, kui ma otsustasin lambassse midagi kirja panna. ma kardan, et see juhtub nüüdki. ma ei mäletaks, et midagi eriolulist oleks juhtunud viimase kahe nädala jooksul, aga ma võin ka eksida.

hansapäevad toimusid 13.-15. juuli 2007. polnud midagi erilist minu meelest. isegi igav, võiks mainida. noh, pilte sai ka teha ja müüa. müüsin 18st pildist 8 ja sain 175 eeki. 2 neist olid linnust, 2 kassist. rahvale vist läheb rohkem peale mingi nunnu loom, kui rongkäik. kõht koriseb nii, et ma kuulen läbi klappide ka. muide, klappides kõlab niiiiiiii ilus lugu. chicago - you’re the inspiration. tartust ma ei tahaks üldse rääkidagi. lühidalt ei meeldinud. ei saanud isegi summerfestile minna ja seal pilte teha, kuigi ma oleks lava ette saanud. võrus on ikka palju parem olla, aga ma kardan, et mul tuleb folgi ajal ära minna. nimelt reisile. autoga. oeh, üldse ei jõua, kuna issi on pidevalt närvis selle ajal, ma juba tean ette. ja siis nüüd selgus, et reis jääb üldse ära. nojah. ma arvasingi, et nii läheb.

oeh.. ma vaatasin just nannyt mingi poolteist tundi. pea valutab. loomulikult ronisin ma kohe järgmise ekraani taha. tõstsin oma arvuti koridori, kus on hea jahe. aga hea ei ole ikka.

eile õhtul (16.juuli) läksin rene poole. olin seal päeval ka, siis läksin koju ja mingi pool 12 tagasi:D viisin talle süüa ka. ma jäin nii kiirelt magama, rene läks lugema. ja siis ma hommikul veel kuulsin, kuidas ma olin ta voodist välja lükanud, mille peale ta võttis endale magamiskoti. vaesekene. ma üldse ei taha teda enda juurest ära tõugata. oeh.. te peaksite teda vaid nägema. numps:P igatahes mina lasin üheni unel püsida, kui rene juba kell 10 jalul oli. läksime linna ja siis emme, erika, laraga randa. enne käisime veel hundijalas söömas. rannas matsime erika jalgu ja pärast ka rene omi. igatahes sai palju pilte ka ranno korvpallimängimisest. täna öösel hakkan neid sorteerima. edu mulle. ööd teile;*

Laulupidu 2007

2007-07-02T20:36:00.000+03:00

Ma poleks eales uskunud, et ma võin üht üritust nii palju nautida kui laulupidu. Täiesti meeliülendav ja ühtekuuluvustunnet tekitav. Koit alustas nagu ikka ja hümn võttis seest õõnsaks. Kõik oli lihtsalt liiga hea, et seda sõnadesse panna. Terve öö ümisesin neid laule. Tõnis mägi meeldis mulle ka. Ma vaatasin just nannyt ja siia sobiks praegu üks lause sealt. Idee on sealt, mitte lause. „Laulupidu ilma Tõnis Mägi’ta on nagu Urmas ilma Otita.” Tallinnas olek ei olnud nii meeldiv, kui laulupidu. Kogu see sabimine kesklinna ja õismäe vahel oli väsitav. Eriti siis, kui mul oli kõigest kaks tundi aega, et jõuda kesklinnast õismäele ja tagasi ja bussijaama. Õnneks läks õnneks ja bussis sain veel mäkki nautida. Tartusse jõudsime peale keskööd vist ja bussi jäi vaid kuus inimest. Teel võrru ajas bussijuht metskitse alla ja võrru jõudmine venis kolmeni, aga hea oli kodus olla. Laulupeo pildid ei saanud ka just mingid top of the line aga kui pakub huvi siis www.neeger.planet.ee/album.

juuni 2007

2007-06-25T19:54:00.000+03:00

Äärmiselt rohkelt on vaja miskit kirja panna jällegi, kuid isu pole üldse. Jällegi on vahepeal nii palju toimunud. Juba peale Rabarocki mõtlesin kirjutada, aga alati oli homme. Lubasin rabaka pildid ka üles panna, kuid jällegi-homme. Ei saa midagi. René on poolhalvatud, mis tähendab, et on õige aeg pühenduda ps’ile ja fotodele ning patch processingule. Vihma võiks ka tulla. Ma ei saa tegeleda arvutiga, kui mingi kollane kera paistab aknast sisse, laua peale ja peegeldub mulle silma. Eile anti mulle teada, et täna tuleb meie poole mingi suurem seltskond, kelle tegevuste nimekirjas on saun ja grill ning liha. Ma tahan ka liha. Ja vihma. Miks ei võiks vihma tulla? See on hea. Mulle meenub hetkel üheksanda klassi inglise keele tund, mille tolleaegne teema oli ilm. Kõik armastasid seda kollast kera, mis nad nii seksikalt pruuniks teeb ja nii seksikalt UV-kiirgust maale saadab ja meid nii seksikalt vähiohtu paneb. Ma täpselt ei mäleta, kas ma olin ainus, kes ütles:”I like rain.”(forgetting to add thunder and lightning). Vihm viib meid mitu nädalat tagasi, päeva, mil äikest ja välku oli suures koguses ning oma kaameraga õnnestus mul püüda vaid 0. Better luck next time, eh.

Räägiks siis pisut Rabarockist. Sõitsime sinna mitu tundi koos rohkete kõrvalpõigete ja eksimistega. Kaks esinejat olid juba lahkunud ning kolmas laval. Meie aga tegelesime telgi püstitamisega. See sai nii mõnusalt viltuse künka peale, et kui me magama läksime, pead üleval pool, ärkasime hommikul koos magamiskotiga ja padja ja iseendiga telgi madalamas osas. Raske kirjeldada. Ei oska eriti. Üleüldse pole täna erilist inspiratsiooni peal, mis kutsuks kirjutama. Hästi kirjutama. Aga rabakast veel siis seda, et esinejad olid nii ja naa. Dagö oli parim. Teised olid võrdselt kehvad minu jaoks, kuna teadupoolest pole ma rocki eriline fänn. Parim osa oli fotostamine. Iss sebis mulle kaelakaardi ja ma pääsesin kohe lava ette. Päris hea. Meetri kauguselt sain pildistada clawfingerit, electric six’i ja teisi tähtsaid. Kui te, lugejad(kes üldse loevad? Andke märku, palun;)ah, deem. kommenteerida ei saa ju), veel teada tahate, visit neeger.msn.ee/blog.

Tagasi koju. Sain oma vanad plaadid tagasi ja naudin eelmise aasta helisid. Sudoku hoiab mind tegevuses juba nädala. Issi ostis mulle lauäeval Sudoku ajakirja, mida ma siis olen alates sellest päevast lahendanud. Eile öösel alustasin viie omavahel ühendatud sudokuga ning täna sai umbes kolmveerand valmis. Erit raske ei ole, võrreldes kahe eelmisega, mis mul absoluuselt välja ei tulnud. andsin alla. Hetkel vaatame kõik muumitrolle. ahjaa.. peale rene lõpetamist, tegime aulikkiga ühe fotosessiooni ka. üleüldse. õnne kõigile lõpetanutele. Ohjah. Ma ei jõua rohkem kirjutada. Nägudeni;)

Lähme tormides üle ookeani.

Mu närvilised närvid on närvis.

2007-06-09T23:02:00.000+03:00

Kõik on minu vastu. Eriti ennasthävitav tunne on ja mina, Sandra Luks, tavaliselt pole selline. Ausalt öeldes pole ma selline kunagi olnud. Kõik asjad ajavad mind närvivapustuse äärele. Mu hääl näiteks. Teate ju küll kuidas ameerika filmides koolitüdruk karjub endal lauldes häälepaelad välja ja tunneb end täiesti vabalt. Proovigu ma vaid laulda. Selline kohutavalt kõrge hääl tuleb, et kuku või ümber. Ja selle pärast ei saa mina mitte kunagi tunda seda rahulolu lauldes, kuna ma ise närin enda närve. Jah, ma tean, et närv pole sharm el sheikh, kuhu minna, aga minu jaoks tänasel päeval lausa island, kuhu ma täna eneselegi teadmata põhjustel kaldun minna tahtma. Ja mitte vähe. Enne kui ma unustan, palju õnne sünnipäevaks härra Johnny Depp’ile. See oli nüüd kerg kõrvalepõige, kuid tagasi närvide juurde. Ma olen närvis. Ärkasin üles, astusin voodist närvilise jalaga välja ja tõstsin teise närvilise jala järele. Siis kogu ülejäänud närvilised närvid, mis läksid väga närviliselt elutuppa, kus olid mingid punased kummikommid. Muidugi ma sõin neid ja läksin veel rohkem närvi, et ma polnud suuteline minema kööki ja endale elus teist korda normaalset hommikusööki pakkuma. Esimest korda ma ka ei mäleta. Üldiselt pole ma eriline hommikusöögi sööja. Olen närviline.

Päeva tipphetk oli see, kui ma tulin „päeva tera” peale, ehk mõtlesin välja, mida me aulikkiga susanile kingime. Ja kui juba kingitustest rääkida siis René sünnipäev on tulekul ja ma olen liiga närviline, et tema kingitusega tegeleda. Tavaliselt oleme me ikka piltidega seotud kingitusi teinud, mis viib mind veel närvilisema mõtteni, et see kuradi ps ei saa end kokku võtta ja mu päeva tuua üht ilusat töödeldud pilti. Teisisõnu, ta ei käivitu.

Ma olen ikka täielik närviline juhmard. Käisin peale rändurit maja ümber lilli pildistamas. Mulle kohati väga meeldib lilli pildistada ja kohati said need kenad ka, kuni ma avastasin enda närvide tipuks, et ma panin ISO 800 peale. Seda ma ei tahtnud, kuigi tulemus polnud eriti disastrous. Aga ma ei jätnud oma närve rahule. Läksin tagasi välja, panin ISO 200 peale ja olin mõnda aega nagu laksu all. Ma tean, freaky ja weird. Tegin kolmest lillest 70000 pilti(tegelikult küll 43 aga 70000 näib närvilisem) ja hakkasin tuppa minema, kui ma nägin teel surnud liblikat. Ta tiib oli katki. Minus tekkis selline kurb tunne, et ma ei oska seletada. Kohatu, nagu ma olen, jäädvustasin ka selle hetke, sest liblikas oli oma lennuajal ilus olnud. Ta lendas.

Kell on 22:midagi. Pink rahustab mind hetkel. Koos eelmise aasta meloodiatega. Ma pole nagu on teised. Mulle vaadatakse imelikult, kui ma ei kuula rokki või midagi sellist rõvedalt räuskavat. Ma olen kummaline, sest ma kuulan 90ndaid ja mulle meeldib. Väga. Ma ei saa parata. Mulle meeldivad, jah, hilary duffi laulud ja mulle meeldib paris hiltoni „stars are blind”. Ma leian, et britney oli tore. Ausõna. Kui ma enda ipodis hoiaksin kõigest neid kolme esitajat, ei julgeks ma ainsalegi hingele näidata, sest igas inimeses on juba välja kujunendud selline arvamus, et need on ma ei oskagi kohe öelda, millisetele inimestele sobilikud. Need on sellised mustad lambad nende „toredate” rokkarite keskel. Aga mulle meeldib, et nad on mustad lambad. Ja muusikast rääkides... Ma kaevasin kuskilt maa alt välja enda vana plaadi ja ma tunnen end vähem närvilisena, kuid ikkagi närvilisena. Mul on klapid peas ja ma ikka kuulen, et keegi nutab, keegi karjub minu nime, kuna ma pean midagi tegema. See keegi on emme. Ta karjub, et ma vaiksemaks paneksin, aga ta ju ei kuule. Kuulen, et erika karjub mulle sama, kuid tema ka ei saa ju kuulda, sest ma kuulan klappidega. Keegi ei kuule, aga mina kuulen liiga palju. Need laulusõnad on rahustavad, minu jaoks. Need meenutavad mulle palju ja teadupoolest olen ma minevikufriik. Ma armastan minevikku ja tahan seda, sest seda ei saa. Selle fakti pärast tahan ma seda veel rohkem. Tahan tagasi meie korterisse, tahan olla Krissuga jälle parimad sõbrannad, ma tahan, et Krissu oleks hästi tubli ja nagu ta oli. Selline armsake ja plikatirts, kelle juukseid ma kadestasin hullumiseni. Ma tahan korraks veel neid jõule, mil ma olin Krissu juures ja ta sai endale muusikakeskuse ning isegi mulle oli toodud kommikott:) oeh, see tekitab nii hea tunde. Aga nüüd Krissut ei ole. Ta on Delia. Ta on ikka armas, kuid teistsugune. Muutunud. Ma ei taha öelda halvemaks, aga kindlasti võõramaks ja täpselt vastupidiseks, mida mina temalt kunagi ootasin. Kuid ta on sõber:) minu jaoks Krissu.

Jättes mineviku minevikku, tuleme tagasi närvideni. Issi tõi lara koju õhtul ja jättis mind temaga kahekesi. Lara on tore, aga täna ma ei suutnud teda tema armsusest hoolimata taluda. Kõik ärritas mind. Aga ma olin vaatamata sellele tubli ja tunnen uhkust, et ma pead ei kaotanud. Istusin arvuti taha, et kirjutama asuda ja lara joonistas minu kõrval Urri. Samal ajal lõin ma enda põlve laua vastu nii tugevalt ära, et mul tuli nahk maha, mistõttu mu nägu muutus nutuseks ja lara mind lohutama hakkas. Tegi õlale musi ja ütles, et läheb üle. puhus peale ja oli hoolitsev:) ja sellest ajast ma kirjutan. Kell on 22:40. Ma ei kurda. Täna ma alustasin kirjutamist ise, sest ma TAHTSIN. Ma üritasin hommikul luged, kuid ma ei suutnud, sest ma EI TAHTNUD, sest mulle EI MEELDI. Jätsin pooleli ja läksin närvi. Mille peale? Sest ma ei tee seda, mida on vaja. Sest ma ei suuda endale sisendada tahet, et asi on vajalik hea, sest minu jaoks ei ole hea. Lõuna paiku ei suutnud ma isegi muusikat taluda. Panin kinni ja läksin jälle närvi.

ja lõetuseks... Ma kirjutan rahulikult ja kuulan klappidega muusikat ja olen omas maailmas täielikult eraldatud, kui ma äkitselt tunnen, et kegi puudutab mind. See oli emme. Ma ehmusin sõna otseses mõttes neli korda ja sekundi pealt puhkesin nutma. Seda ehmatust on võimatu kirjeldada. Ma arvan, et see vallandaski minus kõik emotsioonid ja voolasid pisaratena välja. See oli jube ja mu pea valutab nüüd. Kell on 22:51. Ja ma pole närvis. Olen nukker ja nuuksun, sest ma pole närvis.

2007-06-07T19:26:00.000+03:00

eile ja täna käisime aulikkiga linnas pilte tegemas. eile oli ka susan ja tegi meie päeva veelgi paremaks:) käisime kolmekesi pargis ja enne seda istusime ränduris. aulikki aina kurtis, kui paha ja halb tema kodak on. kurb. kell viis läksime lahku. susi läks koju, aulikki isa töö juurde ja mina võtsin rene endaga koju kaasa. käisime poes ja ostsime palju süüa. kodus sõime kala ja õhtul vaatasime jalgpalli. muidugi tegelesin ma ka piltide arvutisse panekuga, kuid see tegevus sõi mu närve liiga hästi ja ma andsin alla ning jätkasin sellega täna hommikul. ühe kaarditäie panin albumisse üles ka.

kui ma täna koju jõudsin, istusin kohe teleka ette. muidugi ma tegin veel pilte ka ehk ma lõpuks leidsin statiivile kasutuse:D päris korralikult kollased said. kui ma nad arvutisse panin, et neid hiljem ilusa punase kanaliga must-valgeks teha, avastasin, et ps on aegunud. nii vahva. ma pidin mingi irfanview-ga hakkkama saama, mis oli kohutav kogemus.aga no pole hullu. sellest üle saamiseks on hea võimalus. ma lähen nüüd ÕMBLEMA.

ÕMBLEMA-õmblen, õmbled, õmbleb, õmbleme, õmblete, õmbleme- jah! ÕMBLEME!!!

2007-06-03T23:16:00.001+03:00

Täna ma siis tulin koju rene poolt rattaga. No nii poole tee peale, siis ma väsisin ära:P rene jooksis. Oh, milline vastupidavus, millised tugevad jalad, milline tempo, milline vaade:P igatahes mina oleksin juba raudteeni jõudes surnud olnud.

Kodus ma hakkasin telekat vahtima ja siis ronis lara minu peale magama ning mul endal tuli ka selline uni, et ma umbes 15 minutit magasin istudes ja larat hoides. 15 minutit lõppesid lara äkilise liigutusega, mis tekitas minus sellise ehmatuse, et kiire reageerimisvõime puudumisel oleksin ma lõpetanud põrandal. Peale seda läksin üles und jätkama. Poole tunni pärast karjuti mulle:„kas sa liha tahad?“ ma karjusin vastu:“Jaaa!“ ja keerasin teist külge. Magama ma enam ei jäänud ja siis ma läksin Muumisid vaatama. Vaadake, asi on selles noh, et laral on uus dvd ja siis ma polnud näinud ja noh… lihtsalt vaatasin(A) siis sai liha valmis, see ei maitsenud mulle: liiga pekine ja väkk. Hakkasin tomatit sööma ja vahtisin veel Muumisid. Isver, kui vastik tüüp see koduvana tädi on.

No igatahes… ma läksin üles, midagi polnud teha.. vastu tuli lehtlaruum. Vaatasin laua peale. Lõpetamata kleidid ja igasugused lõiked ja ajakirjad. Vaatasin oma eelmisel suvel alustatud valget mustade hiirtega kleiti, mis oli laiskuse tõttu unfinished. Vaatasin seda ja mulle meenus, et laiskusele lisaks oli selle kleidi kokkupanemine olnud liiga keeruline ja ma tundsin end selle ülesande ees üsna intimidated. Aga vapper, nagu ma ei ole, võtsin ikka selle kätte ja otsisin üles burda ning hakkasin nuputama. Mõtlesin, et valesti ei saa ikka minna ja riiet jätkub. Ei läinudki valesti, kuni selle kohani, kus mu õmblusmasinal alumine niit otsa sai ja enese teadmata õmblesin ma kõige väiksemate pistetega valge niidi asemel kakarohelise niidiga. Hakkasin harutama ja pool tundi mõnda erika head laulu kuulates saingi asja lahti ja õmblesin endaga rahulolevalt uuesti. Ma märgiks veel ära, et ma alustasin viie ja kuue vahepeal. Erika lasi mulle youtube’ist hästi häid asju ja mulle meeldis õmmelda. Ma veel märgiks ära, et ma ei söönud, ega maganud, ega olnud arvuti taga õmblemise ajal. Ainult õmblesin. Ega see on keeruline kleit.

Lõpuks algas „Eesti otsib superstaari“, vahetasin põranda tugitooli vastu ja otsustasin pluusi ka tagasi selga panna. Suure rulli punast niiti, lillad käärid, nööpnõelad ja loomulikult kleidi võtsin endaga kaasa ja õmblesin edasi. St traageldasin. Reklaami ajal jooksin masina juurde ja siis jälle traageldama. Lõpuks sai superstaar otsa ja ma torkasin endale veel kümnendat korda näppu, aga see ei heidutanud mind. Jätkasin raevukalt, õmblesin lukku kleidi külge. See oli nii paks, aga sellest hoolimata tuli mul päris hästi välja. Ajani, mil ma nõela ära murdsin. nägemist!

Tere hommikust, maailm!

2007-06-02T01:01:00.000+03:00

Ma olen tagasi. Tasuks Renéle layouti(mille ma muidu ise leidsin, kuid tema sai selle tööle) eest lubasin ma kirjutada pisut. Viimase kuu või kahe jooksul on nii palju toimunud. Millest ma nüüd alustada võiksin.

Nii. aprill. Palju ma sellest mäletan!?
Renele sain ma igatahes tünga teha, kuid ma ei tea, millega.
Aprill oli see hea kuu, mil mul keemiast sadas viisi sülle. Ja ilmselt, kui ma õigesti mäletan, kirjutas rene lõpukirjandit, peale mida sõitsime viiese bussiga tartusse, kuna seal oli nirvana-eri, mida üks meist ootas ülipalju. Mina selle aja jooksul, kui rene põhja käis(loe:end täis jõi) sättisin madratseid põrandale ja sõin šokolaadimüslit. Järgmisel päeval ostsime kingad ja tossud.

Käisin lara lasteaias pilte tegemas ja ühtlasi sain mõned ka rene tutipäevast. Kunagi aprillis ikka vist..

Ahjaa. 9ndal oli lara sünnipäev ka. neljaseks sai. Ma sain renest nii ilusa pildi. Ja üldse oli tal tore pidu. Palju süüa.

Ma ei saa mainimata jätta, kui rõve asi on „XD“. nagu mingi tibi kirja smaili a la „ma käisin eile joomas XD“, „oi, ma olen ülivinge ja armastan ennast XD“. Sitta kah. vabandust.

Aprill on muidugi kuulus veel pronksöö pärast, aga sellest ma kohe üldse ei viitsi rääkida. Lugege kõiki teisi blogisid, seal kindlasti on midagi.

Maikuu

Minu sünnipäev:) isegi pidasin. Päris hea oli. Mängisime jalgpalli ja sõime. Lugege jällegi aulikki või lauri või rene blogi;) see oli muidu inka eksamiga samal ajal(pidu siis, mitte õige päev). Ja ma olen äärmiselt õnnelik, et rainit ka kohale tuli ja et ma statiivi sain ja veel hästi ilusa A2 fotoplakati vms. raha üle ei saa ka kurta.

Ja siis tuli oodatud fotokonkurss ’’Inimese sünd’’, milleks ma väga suures koguses vaeva nägin. Andis tulemust ka. sain lausa kaks auhinda. 4000 raha ja mp3-pleieri, mille uus omanik on erika:P ja meie fotoklubi juhendaja ütles väga solvavalt mulle, et ma olen nahaalne, kuna mulle taheti neli auhinda anda. Notead!... minu meelest vääriksin ma hoopis kiitust, mitte mingit mahalaitmist, et mul juhuslikult tulid ilusad pildid.

Ja ülisuur sündmus, mis mul endal meelde ei tulnud -häbi- oli loomulikult POTC3 esilinastus CCPlazas. See oli nii hea. Öösel küll, aga hea. Lõpuga ma päris rahule ei jäänud, kuid ehk on nüüd lootust ka neljandat osa ootama jääda. Muidu oli väga ilus ja naljakas ja pisut jube/rõve, aga kokkuvõttes ikka ÜLIHEA. Peale seda ootasime natukene kaua aulikki taksot ja läksime maria poole, kus ma 20 minutit umbes magasin. Siis bussijaama ja viiesele bussile ning tagasi tartusse. Üldse und ei tulnud, kuid olime mõlemad rampväsinud.

Mingil ajal läksin ma veel rene poole ööseks. Esimest korda. Lauri ja erika ja teised olid ka, kuid nad lahkusid öösel. Me vaatasime mingit komöödiat. No tead.. selline kolledžifilm, parajalt aju. Hommikusöögiks oli juustupitsa:P
Eile jäin ka ööseks. Õhtul käisime ränduris söömas ja mingi vkg vilistlane oli õrnalt joonud ning ajas meiega juttu teemal „kas ’halvaks läinud’ isiksus on isiksus?“

Kolmapäeval(30.mai) oli inka üleminekueksam, mille ma sain ekooli andmetel viie. Üldse lõpetasin selle klassi päris heade tulemustega. Praeguse seisuga on lõputunnistusel kaks nelja:) ma kindlasti suudan kahe aastaga neid veel tekitada.

Ja muidu see nädal oli meeldiv. Esmaspäeva hommikul kell 7 läksime renega tartu bussi peale. Mina läksin spordipäevale ja rene minu poole. Käisime hiljem auras ja tsingis. Teisipäeval läks mees tallinna ja mina plekki ja kolmapäeval läksime jälle pange, kuid seekord oli issi ka kaasas. Ma sain muidu teiste üleminekueksameid ka parandada;) nii lahe.

Muide. Ma võtsin osa ka pentaxi mingist portree konkursist, kuid tulemusi ma ei tea, ning ei usugi eriti, et ma midagi sealt sain.

Ahjaaa. Mulle meenus veel härra Dmitri Kotjuh, kes lubas mul oma kaameraga pilte teha ja kes tegi minust ka pilti. Rääkisime msnis ja ta kutsus mind endaga pilte tegema. Siis meenuvad veel kevadmissi valimised 2007, kus ma tegin pilte, mis kellelegi ei meeldinud, sest nad kasutasid infolehes ikka janno pilti, millel kati üldsegi objektiivi ei vaadanud, nagu minu pildil seda mõlemad kevadmissid tegid. Natukene tusane ja pettunud aga no eks ma pole siis veel piisavalt hea.

Täna tuli rene minu poole sõpru vaatama, monopoli mängima ja sööma. Käisime ka ratastega sõitmas. See tuletab mulle meelde, et mul on kõht tühi.

Ma tahan juba teisipäeva. Aulikki tuleb ja suvi algab meie jaoks ametlikult.

Sellega ma ilmselt lõpetan selleks korraks. Saab näha, kui edukalt ma kirjutamist jätkan.

Head õhtut teile

Ja nädalavahetuse alguseni on jäänud 24 tundi

2007-03-29T17:30:00.000+03:00

Tohutult hea tunne on endaga kaasas kanda muusikat. Lõpuks ometi on ka minul jälle see võimalus. Nimelt issi ostis mulle sünnipäevaks ipodi:D ilus väike valge. Favourite playlist on suvi 2006.

Reede tõotab tulla hea, kui ilm soosib. Peale seitsmendat tundi saan jälle bussijaama joosta, käes miljon ja üks asja. Hästi. Tegelikult tuleb vist kaasa vedada vaid hale mata vihik täis siinuseid ja koosinusi ja muid nende sugulasi. Väga vägev, kuidas ruudus koosinus ja ruudus siinus saavad järglase, kes polegi nende sugulane (mida?). Loodetavasti ei unusta issi oma lubadust õhtul minu juurest läbi käia ja mu riided ning mõningad õpikud kaasa võtta. ma tean, et õppimine on sellise ilma ja nädalavahetuse korral lootusetu ning ma ei kavatse neid kooliasju vaadatagi, kuid.. ei olegi mingit ’kuid’. Ma lihtsalt vean nad kaasa, st issi veab, et nad esmaspäeval sama targalt tagasi tuua.

Ma vajan võru ja randa ja päikest ja renéd :)

Veel üks selle nädalavahetuse lubadusi oli kerlit pildistada. Ilmselt rannas. Renéga lähme umbes viie ajal sinna, et ma saaks talle oma olematuid teadmisi matemaatikast edasi anda. Kerli lubas tulla peale kuut või kunagi seitsme paiku ja oma nikoni (aaah) kaasa võtta. bussist väljudes ootab mind selveri pikuke suitsukanaga.

Aeg möödub…

Just praegu jõudsin hispaania keelest tagasi. Tund oli väljas ja äärmiselt meeldiv. Karl pakkus mulle kohta ühe fotograafina tabula rasa jaoks. Üsna põnev võimalus, peaks mainima.

Tuba täidab kaminapesuvedeliku lõhn. Päike sisse ei paista, mis loob mitte nii meeldiva õhkkonna. Inglise keel tuleb homseks ära teha ja siis võin ma terve ülejäänud päeva laiselda. Ehk isegi tuleb julija külla täna.

Helistasin just issile, kes ütles, et jõuab umbes kuue paiku tartusse. Saab siis selverisse minna ja süüa osta täna õhtuks. Huvitav, kas ma annan täna issile läppari või vean seda ise homme. Kõik sõltub minu tohutust vajadusest interneti järele. Egas midagi. Ma arvan, et homne bussisõit oleks parem ilma arvutita. See meeldib mulle rohkem kui mõte, et istun terve õhtu msnis ja vahin ekraani, kus mitte miski ei vilgu.

Rääkisin ka julijaga. Otsustasime, et lähme täna välja. Ma hakkan siis pakkima ka.

Võruni..

oh come on..

2007-03-27T20:42:00.000+03:00

Tulin koolist koju, keerasin magama ja nomida ma unes nägin. Nagu mul ühest tunnist eimanist veel väheks oleks jäänud. Ta ronib ka igale poole oma tohutute teadmistega sheikspiirist. Ma istusin tunnis maeitea kellega ja pugesin eimanile nagu alati:D rääkisin talle troilusest ja cressidast ning antoniusest ja cleopatrast ning sogasin midagi raudteest itaaliast egiptusesse. Ja mis veel hullem.. mu unenäos oli ka hanna, kes käis miinas, kuid ainult mata ja eimani tunnis. Siis sadas veel tiks ka klassi sisse ja tahtis hannale süsti teha:P eiman läks ka korraks klassist välja. Meid tuli valvama see sama fotograaf, kes eile kuskil reporteris oli. Ta oli oma asjad üles leidnud ja ta kaamera oli suurem kui ta pea:P

muud midagi.

2007-03-18T19:10:00.000+02:00

tsekk

maailma suurim nuudlite isu

2007-03-03T01:12:00.000+02:00

kui ma unes nuudleid ei näe, on asi viltu.

16.-18. veebruar 2007

2007-02-19T16:01:00.000+02:00

Homne päev näeb ette kaht esimest vaba tundi ehk und.

Nädalavahetus oli oodatust toredam.

Reedel sai ranno pool käidud, rene sai enda oleku kätte ja siis tulime tulema. …lühidalt
Seitsmekesi pisikeses autos oli mugavus. Mingi hetk peatas ment meid kinni, kuid õnneks oli siis meid vaid neli järgi jäänud. Jõudsin pool üks koju, läksin issi juurde ja rääkisime kolm tundi. Hommikul/lõunal lubas ta mul poole kaheni magada, mistõttu minu hommikusöögiks olid kartulid koos forelliga :)

Laupäeval läksime tartusse. Õigemini iss tahtis tiiduga kokku saada, et niisama rääkida. Soovitas mul rene ka kaasa võtta. Mis mul ikka oleks saanud vastu olla:) helistasin talle. Keegi vastu muidugi ei võtnud. Helistasin mõne aja pärast uuesti ja üks ülimalt unine hääl ütleb mulle: „jaah?“ kutsusin ta siis tartusse ja ütlesin, et ta saab mu issi autoga sõita ehk ta oli nõus. lõbus. Kell kolm sõitsime välja. Enne võtsime veel onu reinu ka peale. Sõit oli tavaline. Mina magasin ja rene vaatas/kuulas AC/DC-d. Autos helistasin veel junkale.. ei vastanud. siis aulikkile.. ei vastanud. Kuna susi oli ka nendega, siis helistasin talle samuti.. ei vastanud. Tartus visati meid renega kesklinnas maha ja suured kapid seadsid sammud ’Ristiisa’ poole. Olime parajasti kaubamajas, kui junka ise helistas ja ütles, et nad lähevad lõunakasse. Kutsuti meid ka ning me lubasime selle üle mõelda. Kuna kesklinnas suurt midagi teha polnud, siis läksime bussi peale, et junka ja aulikki ja susiga kaasa minna. Saime ootamatult bussis kokku.

Läksime siis sööma ja käisime mõnes poes ka. peale seda siis linna tagasi. Käisime ristiisas joodikuid kontrollimas, siis maailmas, kus saime meeta ja madlega kokku. Edasi pleissi. Istusime seal päris kaua, kuni iss helistas ja me hakkasime ära minema. Saime jälle ristiisas kokku ja nägime, et kaks kolmest magavad ja üks, kes üldiselt peaks olema normaalne(!), tegi suitsu. Igatahes koperdati pubist välja ja hakkasime auto juurde minema. Viisime ka meeta ja onu tiidu elvasse ära. ülimugav oli, arvestades, et ma istusin meeta süles ja lõin oma pea pidevalt ära. rene sõitis;) elvasse sõit oli vahva. Elvas oli ka vahva. Iss upitas onu tiidu korralikult jalgadele ning aitas tal korterisse minna. Lõpuks tulid ikka koos välja. Mõne aja pärast sõitsime ära. Terve tee onu rein magas ja iss rääkis renele, kus me olime kunagi avariisid teinud ja milline õllepõrgu varem oli olnud. Võrru jõudes sõitsime esmalt kosele. Siis võttis iss takso ja sõitis linna. Vahepeal viidi ka rene koju. taksoga siis. Ega muud põnevat edasi ei toimunudki.

Pühapäeval tegin issile ettepaneku suusatama minna. Pole aimugi, kust see tuli. Pool 12 olime igatahes haanjas. Tegin kobamisi oma 5nda klassi suuskadega 2 kiltise ringi ära. siis läksime issiga suuski määrima ja järsku ilmus rene ka välja. Tema läks rajale ja mina jäin oma suuski ootama. Sõitsin korra mäest alla ja läksin uuesti ringile. Seekord mitte üksi. Mul oli nii häbi, et ma oleks võinud maa alla vajuda. Ja jäädagi sinna. Igatahes pärast seda läksime issiga koju ja sel päeval ma rened enam ei näinud. Vähemalt mitte isiklikult näost näkku.

Läksin koju, kukkusin ümber ja lamasin lihtsalt põrandal. Siis läksime erika, lara ja issiga hundijalga sööma ja pärast seda jälle koju. kell 6 mindi kandlesse, kuid mina jäin koju. algselt oli plaan, et issi viib mind õhtul tartusse ära, kuid kuna kontsert lõppes kella 9 ajal, siis lükkus asi hommiku peale. Õnneks. Jõudsin vahepeal veel laraga saunas käia ja kaalu peale vihaseks saada. Kuidas on võimalik, et kord kaalun ma khhm..no ütleme 54,8 kilo ja teisel korral peale astudes 55,5 kilo. Elektroonika noh.

Õhtul okupeerisin issi mäki. Lõpuks õnnestus meil renega see kuradi ichat tööle saada, niiet oli põnev. Rääkisime siis umbes üheni ja läksime magama. Sannu ärkas kell kuus:D autos ma magasin ja koolis olin ’’ärkvel’’.

Nüüd ma igatahes lähen ja olen tubli.

PS: halb sissekanne sai seekord

prada kliendikaart;)

2007-02-13T18:17:00.000+02:00

aga ei midagi olulist.

jäin füssasse 15 minutit hiljaks, tunnikontrolli sain kahe, inka töös oli 20 viga, matas on neljapäeval töö, geograafia töö oli kõblas, inka tahab tõlkimist, psühhi esitlus tegemist ja üleüldse mittedepressioonilik nädal on olnud.

hea asi vähemalt see, et kooli kõige kardetumat õpat mina ei karda;) avastasin veel, et sain oma prillidega uhkes prada pisikeses mustas, prillide ehtsust tõestavas ümbrikus kaasa ka prada kliendikaardi.. juhuks kui ma milaanosse peaks sattuma:P

olümpiaad seitsmes koht. ärge erutuge.. viieteistkümnest õpilasest seitsmes koht. niiet komavigu ei maksaks tähele panna.

miks keegi ei räägi? kas kõik on läinud? kas kõik jääb, nagu on? kõik on vaikne. jääb vaikseks.

''we want to forget the things we later need to remember.''

fake smile
näeme.

'Vabatahtlikult ei veeda ma ühtki vaba sekundit õpilaste juures' Mare Toompere(kunstiajalugu)

2007-01-31T17:47:00.000+02:00

Füüsika-ebapõnev
Vaba tund-ebapõnev
Newspaper lesson- veel ebapõnevam. Sellest räägiks lähemalt. Nimelt oli kontrolltöö selliste asjade peale nagu ’key words for fluency’. Teise/vaba tunni kulutasime õppimiseks. Vahetunni unustamiseks. Ehk siis ei läinud kõige paremini. Kolm sõna jäi puudu ja umbes kolmkümmend said valed. Kohe vaatan ekooli ka. pole seal midagi uut peale geograafia kahe. Sellest ma rääkida ei taha.
Emakeel-praktikant. Mitte lõbus. Igavalt igav. Ahjaa. Otsustasime, et lähme järgmine nädal ilmselt kooliajast kuutsekale. Ööseks jääme.
Kunstiajalugu- vot see on tund. Kujutage ette… me saame iga loetud raamatu(kunstialase+vabatahtlik ka veel) eest viie ning võime veel ise valida ka, mis aastasse seda tahame. Ütleme, et mul on kolm kontrolltööd kolmed ja 10 raamatut loetud, tuleb periood viis. Kenakena.
Vene keel- pinges. Jutustama pidime täna. Polnud õppinud. Ikka läksin ja vastasin viiele miinusele ära. siuuuh.
Mata- aavasalu noh. Mida ma ikka öelda oskan:P naljakas nagu alati
Vaba tund- aavasalu konsultatsioon, kurnatus
Hispaania keel- viinahaisud ja ülivõrded. Ei olnud hea

Kui nüüd asja heast küljest vaadata, võib mainida, et on kesknädal, ehk vaid kaks koolipäeva veel.

Täna saab fotoringi jälle mindud. Kurat, kui hea seal ikka on. Sõbrapäeval lähme canoni digifototehnika loengut kuulama. Ootan, tahan, tule juba.

Eile, enne english literature’i tundi tuli inka õpa meie juurde ja ütles mulle ja maarjale:’’ma ei tea kumb teist, aga keegi oli täna väga tubli.’’ Mõistata siis:P ja ma räägiks veel, et maailmas pole vaiksemat tundi kui inglise kirjandus. Eks ilmselt on asi selles, et loko hirmutas meid põhjalikult, rääkides, et eiman(inka kirjanduse õpetaja siis) on rangem kui tema. Ühtlasi on ta kogu kooli kardetuim inimene. Jess!:P

Esmaspäevaks tegime kirjandi hamleti värkide teemal. Siin see on, kuid kirjavigade ja segaste lausete eest ma ei vastuta. Siiski kõigest poole tunni töö. Ausõna.

Olla või mitte olla-kas see ongi küsimus?

Shakespeare’i kuulsaima tragöödia tegelane Hamlet ütles kord: ’’Olla või mitte olla?-selles on küsimus.’’. Sellest lausest on saanud tänapäevalgi üks laialdaselt levinud sentents.

Maailmas on palju inimesi, kes vaatavad just sellelesamale küsimusele iga päev otsa. Lause tähenduses surra või mitte surra kumiseb inimeste peas, kel on maailmast villand saanud ning igasugune mõte nende elul näib olevat kadunud, haihtunud. Nad küsivad endalt, kas nad tahavad elada edasi maailmas, mis täis valesid, täis patte ja inimesi, kes elu tegelikult ei vääri. On see nende sooviks olla üheks osaks maailmast, mis tegelikult näib neile depressiivne ning palju kutsuvam tundub teadmatus tühjuses, mis saab peale elu osaks igaühele?

Olla või mitte olla? Teha või mitte teha? On olemas sadu tegureid, mille üle saaks kasvõi veidikenegi kahelda. Iga inimene mõtleb oma samme läbi, kuid põhjalikult ei suuda seda keegi teha. Anthony de Mello ütles kord, et inimesed, kes mõtlevad iga sammu hoolega läbi, veedavad oma elu ühel jalal. Nii ongi. Kui inimene endalt küsib, milline otsus on õige, milline tegu näib olevat parim, siis paratamatult tahab ta teada kõiki plusse ja miinuseid. Ta tahab olla kindel, et talitab õigesti, kuid läbi ta oma samme ei mõtle. Ta lihtsalt otsustab. Otsustab ja loodab, et see otsus osutub õigeks. Kui läheb soovile vastupidiselt, siis kirub, miks ei mõelnud hoolikamalt. Kui läheb hästi, on õnnelik, et tegi õige otsuse, mitte õnnelik, kuna kaalutles kõike hoolikalt.

Ka mina üritan iga päev saada vastuseid oma küsimustele, mis nõuavad minult tõsist mõtlemist. Küsimused, mis panevad mind asju kaalutlema ja uurima neid igast aspektist, on kõige raskemini vastatavad. Iga inimene mõtleb hommikul, mida ta selga paneb või mida ta endale süüa teeb, kas ta helistab või ei helista, kas ta tahab või ei taha. Kõige hoolikas uurimine nõuab meilt tohutult palju aega, kuid aega meil ei ole. Aeg on kallis ja miks me peaks seda kulutama, et otsustada selliste asjade üle, mis tegelikult ei olegi nii tähtsad. Me lihtsalt ütleme endale, et teeme seda või teeme teist ja sisimas loodame, et ehk läheb nii nagu peaks.

Hamlet küsis endalt, kas elada või mitte. Kui tema sõnu tõsiselt võtta, siis tõepoolest tuleks arutleda elu ja surma üle. Mina isiklikult ei mõista, miks on vaja inimesel kahelda, kas elu on väärt elamist või mitte? Elu on kingitus ja teist korda teda enam ei saa. See on ju ometigi hea kingitus. Kui me saame endale sünnipäevaks ühe ilusa kaelakee, siis me ei mõtle ju, et mulle ei meeldi see, tahaks lahti saada. Ei. Kingitud hobuse suhu ei vaadata. Meile hakkab see meeldima ja kui juhtub, et see peaks kaduma, siis tekib meile kurbustunne. Kuid kui elu lõpetada, siis lõpetame ka enda tunded. Me ei tunne kurbust, et kaotasime midagi nii ilusat ja head. Me ei tunne midagi. Peale selle ilusa ja hea, kaotasime ka iseendid. Ja meie olemegi kõige suuremad kingitused. Meie oleme tulevik, sest oleme ka kord lapsed olnud. Täiskasvanuks saades, saab meist olevik ning me mõtleme, et tulevik on käes. Mis kunagi oli tulevik, on nüüd olevik ja kunagi saab olevik minevikuks. Seepärast ongi kohutavalt halb vaielda elu mõtte üle. Veel hullem on vaielda elu eksisteerimese üle ja kõige hullem on minna endaga tülli küsimuse pärast, kas olla või mitte olla.

Olla või mitte olla?-selles on küsimus. Ei ole. Pole selles küsimust, ega pole see ise ka küsimus. See on vastus, millel peaks olema puudu kolm viimast sõna. Olla. Olla võimalikult kaua. Olla ja jääda-see on vastus.

Entry no. 2

2007-01-29T22:02:00.000+02:00

What could be better than lying on a bed worriless and listening to the music of the previous year. It brings back the moments. Sometimes it feels that i’m too stuck on my past. I want my memories. i want those moments and relive them. honestly. They’re one of the reasons to be happy. I like reminding. I like shedding a couple of tears to my past. Happy tears.

Homework sucks. Russki kills. No, really. Not another single word comes out of our teacher’s mouth than Puškin. Puškin, Puškin. Can one be more sick of that name.

Some pictures of 'Larashow 28 Jan 2007'

Vastik päev, esmaspäev

2007-01-29T17:21:00.000+02:00

Ma olen täielikult päri garfieldiga, kelle arvates on samuti esmaspäevad vihkamist väärt. Nimelt oli täna inka. Marulõbus oli olla peale kehalist. Soe ja meel oli ka hea. Ja siis saime oma ammused jutud kätte. Minu kolme ja poole lehekülje pikkune jutt sai nelja. Juhuu. Ma teadsin, et mul on palju vigu, aga no teil oleks ka, kui te seda öösel oleksite kirjutanud. Õpetaja mul uuesti esitada ei lubanud. Mis teha.

Kuues-seitsmes tund oli inka olümpiaad, tõlkimine. Juba pealkirjaga panin pange. Üldse ei edene see kursus.

Käisin linnas silmaarsti juures. Kui läheb hästi, saan järgmisel nädalal prillid kätte. Aga hästi ei lähe kunagi, niiet umbes kuu aja pärast näen neid uuesti.

Järgmine esmaspäev peab sandra olema emakeele olümpiaadil. Kui põnev. Ma olen klassis parimate emakeele hinnetega. Jälle ego.

Kirjutan siiski selle juttu ka siia. (Parandatud versiooni siis) sulgudes olevate asjadega on õpetajal probleeme olnud. Ei meeldinud talle. Kui nüüd ausalt öelda, siis minu variant oli palju parem ja palju proosalisem. No okei. Ma lepin komavigadega. Pole kunagi tugev külg olnud. Siit ta tuleb…

Dear diary,

It was the beautiful summer of 2003, but as boring as my life had been so far, I decided to make a difference. Everything had gone wrong in my life, all the jobs I was fired from, all my falls, all my mishaps and sufferings. I was so fed up with everything. I had a burning ambition to be rich and famous. To be in the public eye was what I wanted.

I had been reading a lot of books about people who had made a big breakthrough in their life by going to Los Angeles, the city of angels, the city of fame and fortune. I never thought I’d be that courageous and do something like that. Something that would change my life forever.

For many days I thought about taking the risk. Going far away and becoming famous. All my life I had dreamed of people admiring me, taking pictures of me, dying to be just like me. if I had only known how stupid I was and how much ordinary life is worth. Actually, it’s priceless. I never knew how valuable privacy can be.

Finally, I made up my mind. I packed my backpack and took a bus to Hollywood. Since I had no relatives or friends there, I was going there not knowing anything. Not where I was going to live, not where I was going to work before someone would come and offer me a gig. Not even for how long I was going to be able to survive, considering I only had 100 dollars with me. I knew nothing, exept the fact I had to do something to make ends meet.

The ride there was tiring, but sleeping never even crossed my mind. I was exited about the idea of not knowing, but at the same time my legs coudn’t stay still and fear was everything that was left inside me. Fear and anxiety together formed one indescribable feeling. I believe that’s what people like to call adrenaline. But to me, it didn’t seem to be that.

When the bus finally crossed the border of California, I felt something (that was) worth calling adrenaline. Jolts went through my spine, when the bus passed the Hollywood sign. In that stupid little head of mine, I actually kept believing that Hollywood was a dream. A good dream. Well, it really wasn’t. But of course, at that moment, I couldn’t even think of the things that might go wrong, because I had already dreamed of my life as the perfect one. I had never even considered it would be difficult. I thought too well of myself and my looks. I knew someone could discover me. And pretty soon. I think that was the one thing I wasn’t wrong about. It happened.. I was discovered.

I was walking through the big city. Every glance of mine was filled with big buildings that reminded me of oppourtunities. My head was up in the clouds. I couldn’t even see where I was going. A big lesson from that.. While in a huge city, watch your belongings. I mean it. But I didn’t know it then. Two hours in California and I had already managed to lose my luggage. Well, it wasn’t much of a luggage. Just a backpack. And to be exact, I didn’t lose it. It just happened that one big black man, who had an incredible resemblance to the cupboard in my grandmother’s house grabbed it. I would have run after it but the man really looked like someone who would beat me to death if I had the chance to say anything to his face. So, in order to maintain my good looks and spare myself from getting killed, I let it go. After all, I didn’t have any money there. But I really mean it when I say he was the size of a closet. Not that I have anything against overweight people, but if it comes to the ones mugging people, I just need to point that factor out. After all, the food they are eating is paid with the stolen money. The money that other people earn in a fair way. I’m no racist either, but as Johnny Cash once sang: ’’America for white, Africa for black’’

So, I was left with the things I was wearing and my 100 dollars. I walked past many beauty salons and on one door, I saw an ad offering a job for a shampoogirl. I stepped in thinking that a job was a job. And I got it. Without asking me anything, they gave me the job. The thought of fame hadn’t faded. I asked my co-workers, if any celebrities ever came there. It turned out that on rare occasions it might even occur. That salon was a lovely place. The staff was nice and after I had talked to the manager about my little problem with accommodation, he offered me the back room in the salon. I took it. Everything was going great.

One day, we went out with the whole staff. We didn’t go anywhere fancy. Just to the place around the corner. And that’s when it happened. There was a karaoke machine and we made a bet with the whole group. They thought I didn’t have the courage to go up and sing. Neither did I. The bets started to rise and when it reached 500 I thought why not. I had come to this huge city all by myself and everything had gone well. So I stepped up, grabbed the microphone and sang the song ’’Delta Dawn’’. The audience loved me and when I looked back to my table, I saw seven people with their mouths wide open. I went back to the table and didn’t say a word. I performed on other evenings as well until that one particular night. That night, my life changed.

A man, introducing himself as the president of Buena Vista Records, came up and praised me. I was shocked when he asked me to come to an audition. I thought that was it. That was my chance. Wrong, but still right. I went where I was told to, I failed. I went out as smart as I had come in. Fortunately for me, there was a display stand right near the studio. I checked it out and went to another audition. This time, I wasn’t going to sing. I was aiming at acting. This time, I went and made it . Veni, vidi, vici. I got a small part in a blockbuster. Yes, a small part, but in a blockbuster after all. My role was the one that was different from all the others in that movie. I think that’s what got me noticed. People loved me even more than they loved the stars.

I became an overnight sensation. I became so famous and known for my talent that all the good roles started pouring in. I chose the ones that put me in the center of media’s attention. I had so many fans who admired me. They bought the exact replicas of the costumes I had worn in my movies, they used my quotes in everyday conversations. Paparazzi hounded me, and I loved it. I loved when people loved me. I thought I’ll never get tired of it. How wrong was I?

I had many other great roles, too. People started to admire me more and more. I got about ten thousand fan letters a month. I had my own staff, who replied to them. I even had a special room for them in my enormous mansion. Fame had kicked in. I thought I’d be a star forever. Every day, I got more concerned about my looks. I started to put on more make-up until I would look beautiful. It started to get more difficult and soon I looked like a gorilla wearing lipstick. Honestly. That’s when I made the biggest mistake of my life..

I went to have a plastic surgery. After that, I had many months of recovery and I tried desperately to escape from public attention. Now the time had come, when I hated paparazzi with all my heart. People started to make up rumours about my disappearance. Terrible rumours. Every day, I started to believe more the saying ’’the human mind has no limits’’. It was amazing. The things people came up with. They (had) made me pregnant though I had never even had a real relationship. Papers wrote I had died in a heroine overdose, though I had never even been drunk before. That was absurd. Though I liked attention, I still had my principles. I’d rather go into the decline with my career, than go into the decline with my life.

After my recovery, I was back in business. At least I thought so. I was all set to get back in my job, but then it hit me. There was no job. All my roles had been snapped away right before my eyes. I called my agent who hooked me up with another role. It was predicted to be a sensation. But it wasn’t. People said, I didn’t look true anymore. They said I had lost my charm, my passion. And that’s when I realised. I had ruined everything myself. It was all my fault. I couldn’t make a comeback that would make me recapture the success of my early years. I had lost my will. I didn’t want to do what I had done before. I was sick of fame. I was so sick of attention, so fed up with seeing people everywhere looking just like me. I felt just like I did, when I left home. The same feeling. Exactly the same. The feeling of dying to escape. In Hollywood, I used my money to buy privacy, because most of the time I wasn’t allowed to be normal. I had to look my best, do everything well, act in a perfect way. I hadn’t seen my family for a very long time. We had become strangers.

I made up my mind. I was going to leave Hollywood. Leave it for good. I just wanted to go back. Live an ordinary life. I sold my mansion, fired my agent and other people who had been working for me. For that, they became very angry and told the press every little dirty thing their minds could think of. Hurtful things, but I didn’t care anymore. I was leaving. Leaving for my San José. Leaving for the place really worth calling home. I couldn’t wait. I wanted to see everybody. Wanted to be back again. And be back again for good. That was my dream.

While driving in a bus, it was like deja vu. My mind put me back into the same moment, when I drove off to L.A. I was shaking. I was afraid. Everything was unexpected. I didn’t know what I was coming home to. Not a single thought of my family’s reactions. Not one. Just hopes. I hoped they would still welcome me. Accept me and forgive me my stupidity. I had a lot of time to think everything over. One thing I did know, was that I didn’t regret anything. It was a valuable lesson. There were things I’m not proud of having done, but I don’t have the power to turn back time, do I. I learned to cherish privacy and the love of my family. Back in L.A. I had noone to turn to with my problems, because everything was about money. Being rich is good, but the things that go with it might not have a positive effect. Yes, you can buy pretty clothes and live in a house full of servants, who will even wash your hair, if you want, for money. But money can’t buy you what you really want inside. I wanted home. I had money, I bought a house, I called it home. But I wasn’t home. I also realised that the money I had bought the house with was actually the pay for my hard work, but that hard work had really been something that fooled people. I was lying while working. That wasn’t me there. That was someone I pretended to be. I created illusions. I created role models through lying to people. I know acting is a job, a well-paid job and very entertaining as well, but it’s lying. Many actors think that acting is much more than life. That it helps to express your emotion. I don’t want to say acting equals lying, but there has to be a certain amount of yourself in it, too. After fame had completely taken control of me, I did everything for money. I didn’t do my job with my heart. And after my surgery, I wasn’t me at all anymore. There was just no me left. I was lying the whole time.

I could have thought myself sick on that bus, but finally I arrived. My heart was racing. I was standing on the pavement in front of my house, thinking about the memories I had before fame, and memories that were yet to come after the fame. I pulled myself together and walked on. I opened the door and looked around. Nothing had changed. My twin brothers stood just 5 metres away from me, staring in awe. I was so terrified. They didn’t recognise me. Then my parents came to the hallway. They were shocked to see me. Everything I could say was, ’’Hi, mom. Hi, dad.’’. I did it with tears in my eyes. I felt so happy. My mother cried and hugged me. My father did the same. Their daughter had come home. I had caused a lot of pain to them, but they were still my parents and they loved me despite my wrong choices.

Life in my small town was back on tracks. I had money, but I still did volunteer work. I helped my parents run their catering business. I had time to play with my brothers. My friends were still there. They hadn’t forgotten me. They welcomed me back. We have now managed to catch up on everything and they still like to listen to me talk about my adventures. It’s great fun. I love my home town. It’s small and comfortable. Everybody is friends with everybody. We all share our feelings and thoughts. I finally feel I’m being loved. Loved for who I really am, not for who I (had) pretended to be. I have privacy when I want it. There are no reporters or people who are dying to put me in a bad light. I’m being respected again. I feel happy to have put my past behind. I finally feel I’m back home.

Your faithful Mary

...

2007-01-28T13:59:00.000+02:00

27.jaanuar 2007.. aulikki sünnipäev ränduris. lõbus. kinkisime nelja peale aulikkile 5 pildiraami, 5 shokolaadi ja ühe lasteraamatu ''sa oled mulle nii kallis''. ega pikalt midagi rääkida pole. poole kaheteistkümne ajal lahkusid kõik peale minu ja rene. istusime seal ja ootasime mu emmet, et ta meid koju viiks. koju jõudes oli üsna suur väsimus, kuid kuna mul oli niivõrd huvitav soeng, siis ma lihtsalt ei saanud jätta mõnd pilti tegemata. tukk on päris huvitav;)

pühapäevad on vastikud. kohe kuidagi ei taha võrust lahkuda. siin on nii hea, kodune ja tore. minu oma tuba, mille põrandal on kolm kuhja riideid on ikka samasugune, kui lahkudes. keemia õpik nukrutseb oma hapete ja alustega voodi kõrval. tema lohutuseks on seal ka 7ndas klassis tehtud padi, mille peal ta magada saaks, kui mul oleks piisavalt viitsimist ta selle peale tõsta. kõrvarõngas lebab ärkamisest saati padja peal ning näeb välja nagu kreeka eee. banaan on närtsinud;P laual on digipeegel, mis ootab kasutamist, telefon, mis ootab helisemist ja üks pisike sandra pisikese tugitooli peal, kes ootab.. ootab suve.. ootab aja kiiret möödumist, kuid samas ka aja kiiret tagasipööret. tahab kasvõi näha und eelmisest aastast. näha uses igat kogemust, igat hetke, tunda kõhus igat liblikat.

unistav sõnn

kui sõda, siis sõda

2007-01-22T16:30:00.000+02:00

Põnevus on hea. Uskumatu, kui palju julgust ma täna endas leidsin. Käisime steni ja eleniga klassi ees hamletit arutlemas. See polnud nii põnev, kui plakati valmistamine. Aga ma alustan kusagilt kaugemalt.

Nädalavahetus oli hea. Väga hea. Ego ikka;) reedel jõudsin koju ja hakkasin kohe kamina ust pesema. Tõnn saabus ka kohe varsti. Siis me koos puhastasime kamina tuhast ja süsist. Pärast jooksin kiirelt duši alla. Ja siis veel teine kord ka. Kas te kujutate ette, kui raskelt tahm maha tuleb? Siis kui ma bussijaama jõudsin, nägin seal maarjat, kes näitas näpuga mu lõua suunas, mis üllatus-üllatus, oli IKKA veel tahmaga koos. Umbes 20 minuti pärast saabus rene buss. Temaga koos sadasid välja ka roki, lauri ja jette.

No hästi. Käisime kaubamajas laurile pusa otsimas. Ei leidnud. Edasi siis kaubahalli. Leidsime. Ja lõpuks ometi saime sööma minna. Tõttasime pange. Mina aru ei saa, mis renél meekastmes krõbekana vastu on. Parim asi seal plekis. Siis nuudleid ei maksaks ka unustada. Peale söömist läksime tagasi kaubamajja. Ostsime suures koguses toitu. Jätsime siis lauri ja jette võru bussi ootama ja sõitsime koju. bussis nägime veel rokit, kes lubas meile laulma tulla, kui ta peaks rongist maha jääma. Milline pettumus.

Laupäeval ärkasime umbes keskpäeva paiku. Siis tuli mu elu kõige toidurohkem hommikusöök. Selle tarbimine oli nii väsitav, et ma lõpuks kukkusin lihtsalt diivanile ja lasin viieni välja. Rene samal ajal kirjutas oma kirjandit. Vist. Nii nad räägivad. Kui kodus passimisest juba villand sai, kõndisime linna. Seal edasi prillipoodi, kust ma leidsingi endale paari. Peale kaht tundi oleks igaüks leidnud. Uskumatu, aga mul õnnestus rene mäkki viia. Päris hea. Tagasi koju jõudes hakkasime filmi vaatama. Lõpuni ei jõudnud, aga tundus päris hea. Mõtlemisvajadus puudub.

Järgmine päev oli see halb ehk siis nädala viimane. Saatsin rene bussi peale ja läksin kaubamajja vanemaid ootama. Nad jõudsid poole tunni pärast. Selle aja jooksul leidsin ma endale mütsi ja pluusi. Kui emme saabus, otsis ta montonist issile nelisada kaheksakümmend erinevat triiksärki. Ise läks seelikut proovima ning mind tahtis pigistada mingisugusesse ilusasse aga väiksesse kleiti. Tal läks tuju nii heaks, kui ma ütlesin, et ta näeb oma uue soenguga noor välja. Edasi taheti pange minna. Mis mul ikka selle vastu saanuks olla. 40 minutit ootasime oma nuudleid. Selle aja jooksul jõudis iss seletada meile õigusteadust ja rääkida igasugustest äriasjadest öeldes: ’kui teistel on õigus toppida oma nina minu asjadesse, siis on ka minul õigus toppida oma asju nende ninna’. Ta on lõbus. Peale söömist viisid nad mind koju ja läksid ’memory’t’ vaatama.

Kodus alustasin õppimisega. Kell üheksa otsustasin inka jutukest teha, mis kokku tuli kolm pool lehekülge. Hoog oli nii suur. Samal ajal üritasin ma mariile tulutult matat seletada. Ma ei mäletanud mitte midagi. Nagu esimest korda näeks ruutjuurt. Siis kükitasin msnis ja kuulasin muusikat ja kurtsin, et ajaloo tööks pole ma veel jõudnud mitte midagi õppida. Njah. Mingi neli tundi hiljem lõpetasin inka jutuga. Tegin siis ajaloo töövihiku lahti ja kõik ülesanded keerlesid mu silme ees. Mitte midagi ei saanud aru. Proovisin õpikust ühte lehekülge lugeda. Ma ei näinud numbreidki:P lõin käega ja kerisin magama ära. kell oli pool kolm. Ma ei kujuta ette, mida ma nii kaua tegin.

Ja täna oli koolis niiii lõbus. Esimene tund oli ajaloo töö. Õpetajal oli sünnipäev. Kinkisime talle neli ilusat roosi. Siis ta jagas kommi ja ütles, et ta on sünnipäevade ajal väga helde. ’’Ma teen teile kingituse. Ma lähen nüüd klassist välja ja panen need lilled vaasi.’’ Tegi ka nii. Viis minutit oli ära. Kui ta tagasi tuli, paukusid kõigi töövihikud ja õpikud. On vist häid hindeid oodata:P õnneks polnud see eriti raske. Enamikes ülesannetes pidi vaid oma arvamust avaldama. Niiet ma soperdasin midagi kokku. Õnneks olid mul eespool vaid viied ning ma võisin lubada endale ühe mitteviiese töö;)

Mata oli kuidagi tavapärasest palju raskem. Mingid ülimalt imelikud absoluutväärtusega jubedused.

Kehalises tegime järgi oma võrkpalli harjutusi. Ja jälle ei saanud ma enda kätele sinikaid. Kõigil on ja minul ei ole. Hinnet ta mulle ei pannud, kuna ma olen niisama tubli olnud:D niipea kui ta kuulis, et ma võrust olen, tahtis ta mind suusatama saata. Siis ma üritasin seitse minutit talle seletada, kui vilets ma olen. Pääsesin.

Edasi tuli inka, mis pole kunagi varem nii naljakas olnud. Me saime luua oma enda seebiooperi. Neljased rühmad. Tuleb väita, et ma läksin pisut äärmustesse, kuid vähemalt ajas see õpetajat ja mu rühmakaaslasi naerma.

Keemias me natukene mõnitasime soomlastest praktikante, kes ei saanud midagi aru. Ja siis tuli kaks väga sõjakat tundi-kirjandused. Kuuesed rühmad (kui ma nüüd järele mõtlen, siis oli meid viis). Tegime hamleti kohta mingit plakatit. Laertes ja Fortinbras-keskaja tüüpilised kangelased. Oli vist selline teema. Kuna mina olen ajaloos alati vastutanud rühmatööde väljanägemise eest, tegin ka seda seekord. Kuid sten, kes on samuti olnud ajaloos enda rühma tööde kujundaja, oli ka meiega koos. Asi kiskus juba vägivaldseks. Küll me mõnitasime üksteise käekirja, üksteise värvimistehnikat. Küll me vaidlesime, kes joonistab laevale purje, kes teeb päikesele prillid, kes kirjutab laertes, kes kirjutab fortinbras. Me olime täiesti omas maailmas. Meie teised kolm rühmakaaslast otsustasid, mida me kirjutama peame ja jälle me steniga vaidlesime, kes saab kirjutada. Mu vaene pliiats oleks pooleks läinud, kui me mõlemad üritasime seda enda valdusesse saada. Kätega läksime kallale üksteisele. Samal ajal elen, maarja ja kristi naersid meie üle ja tahtsid meid selle rühmatööga klassi ette ka saata. Ma kohe ütlesin:’’Mis, te tahate verd klassi ees näha või!?’’ Me oleks lootusetult tülli pööranud temaga. Aga töö nägi päris hea välja. Mitte, et ma kiidaks, aga parim;) siis tuli karli ja liisi kord vastata. Nad panid oma plakati pooleldi meie oma peale. Ma oleks keema läinud:P aga nii see ei jäänud. Tunni lõpus oli meie oma igati nähtaval kohal;) peale karli läksid vastama teet ja kaarel, kes panid oma plakati täiesti karli ja tema rühma oma peale. Selle peale võttis ta esinejate kotid ja pööras need pahupidi, ise marumuheda näoga ja pliiats suus:P see on meil tüüpiline.

Igatahes oli täna ülihea päev. Kergelt väsinud olen, kuid pole hullu. Kella seitsmeks teatrisse. Ma nüüd hakkan oma kodutööga askeldama. Äkki ma isegi kirjutan oma inka jutu siia, kui see ostub õpetaja arvates heaks. Eks näis.

Kena esmaspäeva teile

2007-01-11T16:40:00.000+02:00

nii ma jätkan eelmist sissekannet. tundub, et see blog ei ole oma peavalust veel päris lahti saanud ja sellepärast tuleb mul neid sissekandeid lõikude kaupa kirjutada. jama värk.

Mulle meenub, kui ma väiksem olin ja lausa ootasin haiglasse minekut:P ma olin nii põnevil. Pakkisin asju nagu läheksin reisile. Seal oli mul tore tegelikult. Ma sain endale puzzle ja õppisin hobust joonistama:P poputati nagu printsessi. Hommikuti oli jama, kui kapis umbes tuhat sipelgat oli, aga kui nii, siis nii. tol ajal oli mul mingisugune astronoomia jama. Lugesin igasuguseid planeetide raamatuid ja asju. Ma märgin ära, et ma käisin vist viiendas klassis. Aga no kes seda ikka mäletab, onju.

Tartus käisin ka täna. Ma unustasin keldrivõtmed enda kätte ja pidin need tagasi viima. Siis võtsin veel arved ära ja koristasin seal pisut. Issi ja erika olid ka kaasas. Erika läks kaubamajja papusid ostma, kuid väljus hoopis kolme peavõruga:P kui tal sai oma ostudega kõik, siis hakkasime tagasi sõitma. Enne käisime kuskil aleksandri pubis söömas. Ahjaa. Tartusse sõites tegin ma mõningaid pilte ka, et katsetada oma kaamerat. Siis jõudsin veel oma hamletiga tegeleda.

Kui me enne poolt viit võrru jõudsime, siis läksime kohe larale järgi. Õigemini mina läksin. Lara ütles mulle: ,,Mul on nii hea meel sind näha!’’ Mina: ,, Miks siis nii?’’ Lara: ,,Sest ma muretsen sind ja ma igatsen sinu järgi.’’ Nii armas, eksole. Jätkame siis sellega, et erika tahtis mind rene juurde saata, et ma enda uurimustöö tagasi küsiks. Täpsemini kaks lisalehte sealt. Sõitsime siis kohale, kuid teda polnud kodus. Järgmisena võtsime ette tee raudtee tänavale, et erika emakeele õpetaja üles otsida. Sellega oli päris palju jama, kuid pärale me jõudsime ja erika sai oma raamatu kätte. Vahva.

Nüüd ma siis hakkan õppima.

Head tervenemist mulle!
soovib Sandra;)

eilne

2007-01-11T16:34:00.000+02:00

See peaks siis olema 10.jaanuari 2007, sissekanne 2, aga kuna eile blogi streikis, siis ma kirjutan selle täna.

Ma käisin siis seal arsti juures ära. Ega nad midagi tarka mulle ei öelnud nagu alati, kuid haiglasse saadeti hoopis. Homme käin seal ära ja kuulan, mis mulle öeldakse. Perearst muide kahtlustas mul minu iga-aastast põskkoopapõletikku. Jube, kui haige ma ikka olla võin. Ma loodan, et mul midagi tõsist siiski ei ole, sest ma lubasin renéle, laurile ja erikale, et nad saavad reedel tartusse tulla. Kui juhtub midagi vastupidist, siis eks ma annan neile lihtsalt võtmed. Viimane asi, mida ma tahan on rene jaoks tema kontsertid ära rikkuda.

ikka veel..

2007-01-10T11:50:00.000+02:00

Võrus jällegi. Eile helistasin emmele ja ütlesin, et mul pole veel olemine paremaks läinud. Niisiis suunas ta mind järjekordselt arsti juurde ja juba sama päeva õhtul kell 18:30 hakkasin võru poole sõitma. Muidugi vastu mulle keegi ei tulnud peale emme, kes mu kiirelt koju viis. Siis ootas mind ees jälle see tobe mõnitamine ja ikka hõõruti mulle nina alla, et ma ise olen selles süüdi. Õrnalt üle viskab juba.

Kuna ma sel nädalal enam kooli ei lähe, siis üritan selle asemel igaks kontrolltööks ära õppida. Täna peaks olema meil matemaatika kontrolltöö. Meil käib see asi niimoodi, et õpetaja peab ette teadma meie puudumisest. Vastasel juhul peame näkku vaatama kursusetööle. Seetõttu jooksin eile kell viis kooli lootes, et aavasalu on veel seal. No luck. Siis kirjutasin talle kirja. See mõjus vist. Ta saatis mulle vastu ja ütles, et arvestab ning soovis mulle kiiret paranemist. Armas temast.

Eile õhtul alustasin ’’Hamletiga’’. Mulle see ei meeldi. Poole peal vajusin magama. Võib-olla oli asi mu isa ürituses mulle nelisada erinevat rohtu sisse sööta.

Ma pean enda peale jälle kuri olema. Ma nii ootasin fotoklubisse minekut ja nüüd kükitan võrus ja jään lootma, et järgmisel nädalal mul õnnestub ikka ennast kohale vedada.

Nüüd ma siis lähen ennast riietama. Arst on 45 minuti pärast ja mul pole veel hambadki pestud.

..If only I could turn back time… Our summer of 2006 is where I’d go to…

Sandra

'i feel good' ehk mhg uutest kelladest:P

2007-01-08T18:27:00.000+02:00

Täitsa õudne, kui igavad esimesed koolipäevad on. Vahet pole, kas on 1. september või siis 8.jaanuar. haigutamine oli täna kohe nii ’’haruldane’’ nähtus nagu mobiiltelefon. Ega see mhg on jah üks imelik kool. Kui detsembris olid koolikellaks mitmesugused jõululaulud nagu jingle bells või see kokakoola reklaamlaul, siis nüüd võib kuulda selliseid helisid nagu james browni ’i feel good’, suve ilmselt kõige kõvemat hitti ’tiffer’ ja siis elvis presley laulu ’devil in diguise’ või midagi sellesarnast. Ahjaa. Mainimata ei saa jätta, et koolipäeva alustab ’mission impossible’ tunnusmeloodia. Nagu actionfilmis oleks;P

Vaheajast natukene.. sellest igavamat pole vist olemas. Vähemalt aastavahetust ega jõululaupäeva küll mitte. Tagatipuks kaotasin ma oma ülihea tervise, mis läks vaid ’natukene’ halvaks. Ütleme et hingetorupõletik on. Kaks nädalat ma köhisin ja nohisesin. Siiamaani veel. Lõbusad hetked olid need, kui sai käidud ränduris koos aulikki ja teistega. Siis ka veel need päevad, kui rened sai näha;) ja nüüd tuleb teadaanne. Valmistuge plaksutama:P.. nimelt saigi meil projekt ’’julija album’’ enne uut aastat valmis. Whee! Julijale paistis see meeldivat. Uskumatu, kui kaua võib ühte asja lõpule viia. Selle võiks kaasata meie äriideede kausta, mida me aulikkiga oleme suvest saati arutanud.

Reedel käis rene minu juures, mis oli vägagi meeldiv. Kunagi lõunapaiku tulid ka denga ja mingi teine tüüp, aga nad lahkusid suht kiirelt. Kohutav, millised mäluaugud mul on. Üllatavalt vähe on vaheajast midagi meenutada. Ilmselt ongi see asi selles, et mäletamist väärt asju polegi eriti palju. Või siiski. mulle meenub vaikselt midagi… neljandal tähistasime renega tagasihoidlikult oma poole aasta täitumist. Ei midagi erilist aga hea oli ikka.

Laupäeval või reedel ma ilmselt jõudsin lõpuks otsusele, mida edasi õppima minna. Ma tean, et selleni on veel aega, kuid tulevik paistab üsna ilus :) nimelt on praegu minu unistusteks Eesti Kunstiakadeemia. Seal siis fotograafia. Kahju on vaid, et see tallinnas on. Ühtlasi ka suht utoopiline, kui nii või öelda. Tuleb siiski tunnistada, et ma ei õpi reaalklassis meediat ega muud sellist. Samuti pole ma käinud kunstikoolis. Aga loodetavasti pole seda väga vaja ka. sisseastumiskatsetel tuleb ka mingi kollaaž teha. Tänu junka albumile ei tohiks sellega erilisi probleeme tekkida:P Iss saab kreepsu:P muidugi oleks veel üks variant ka Tartu Ülikool, kuid seal ei soovi ma ennast just kõige parema meelega näha.

Sel nädalal on tungiv soov ära käia seal fotoklubis, kuhu ma olen tahtnud juba pikemat aega minna. Kui ma millegi pärast peaksin jälle minemata jätma, siis palun pange mulle aru pähe ja kasvõi sundige. Okei?. Jah, teeme nii.

Pühapäeval, kui ma poole kaheksase bussiga tartusse tulin, tekkisid mul tohutud emotsioonid. Lahkuda oli niiii raske. Pisar oli silmis, nagu ka mõned teised korrad tol päeval. Eriti imelik oli, kui ma keset ööd üles ärkasin selle peale, et ma nutsin. Ausõna, ma pole tegelikult selline piripill. Kuidagi selle vaheaja jooksul hakkas kõik tunduma nii aeglane aga soov, et see ’kõik’ kiiremini läheks põles leekides. ’kõige’ all mõtleme seda piinarikast aega gümnaasiumis. No loomulikult. Enam tõesti ei jõua. Ma ütlesin seda muidugi ka kooli kõige esimesel nädalal ja hiljem läks kergemaks, kuid vinguma peab. Naised ikka peavad. Nad tohivad. See on nende privileeg ometi:P

tartusse jõudes ootas mind ees 11 kraadi sooja. seda siis korteris:P kell üks öösel oli temperatuur tõusnud juba 16 peale. kiskus päris saunaks, või mis:P

Jaanuari lõpus muutub meie tunniplaan, ehk lokoga jätame selleks aastaks hüvasti -thank god, kuid selle asemel tuleb inglise kirjandus vms, mida annab veel hullem õpetaja –oh crap, onju. Lokoloogiaga seoses veel seda, et sinna on mul hakanud laekuma ülimalt huvitavaid hindeid:P ta ei ole veel selle ekooliga kohanenud ilmselt. Tunniplaanist kaob ka lõppude lõpuks see kaheksasaja viiekümne kolme tuhande neljasaja kuuekümne kahe aastane muusikaajalugu, mille asemele tekib kunstiajalugu, mida ma absoluutselt ei karda ja kuna õpetaja pidavat ka olema eriliselt huvitava jutuga vägagi omapärane inimene, siis ma isegi ootan seda ÜLIväga. No okei, olgem ausad. Ma ootaks igat tundi selle vastiku muusikaajaloo asemele.

Nii. kodutööde tegemine- strongly recommended. Karta on, et minu puhul võib ilmneda sõna optional. Siiani pole ma veel alustanud. Kui ma õigesti mäletan, siis midagi väga hullu ei ole. Inka newspaperi jaoks ma ilmselt loen natukene. Kui hakata mõtlema, siis ma teen kuidagi liiga vähe koduseid ülesandeid. Tundub nii. enamus ajast istun ma msnis ja räägin aulikkiga. Siis me kurdame, et võrru tahaks juba väga palju.

Täna käisin maarjaga selveris. Polnud seal varem käinud. Sinna kõndides möödusime hästi kenadest paneelmajadest. Tõsiselt ilusad. Väga stiilsed. Võiks kohe ise seal elada.

Nüüd on mul mõtted täiesti otsas. ma veel vabandan kõiksugu kirjavigade pärast, mis siin võivad leiduda. ma trükin oma juba-18-kraadi-sooja- toas kinnastega:P

kohtumiseni

Head uut aastat kõigile!

2007-01-01T16:12:00.000+02:00

Meie veetsime perega aastavahetuse laeva peal. Tädi marve pere oli ka. üldiselt ei meeldinud mulle see kruiis eriti. Enam ei taha kunagi minna. Oleks palju toredam olnud veeta 2006nda aasta viimane päev võrus lauri ja renega. Vahest ka suurema seltskonnaga.
Tallinnasse jõudes käisime veel ülemistes ka ja iss ostis mu kaamerale koti. Laeval polnud mitte midagi teha. Selle nimi oli rosella. Nopalun. Mida ikka oodata mingi šokolaadikomminimelisest laevast. Ainuke lõbusus oli erikaga kajutis, kus me umbes kolm tundi rääkisime kõigest, mis on möödunud. Kell 00:00 olime tallinnas tagasi ja laeva tekil vaatasime ilutulestikku. Soovisime head uut ja mõtlesime, mida sel aastal kindalt tuleb teha. Tulevik tõotab tulla ilus;)
Nii palju siis kruiisist. Võrru jõudsime juba 10:15 hommikul. Pilte tegime ka aga need ei tulnud eriti head. Ma ei oska ju oma kaameraga midagi asjalikku teha veel. Nohu pole ka veel korralikult ära läinud. Ja kurk ka kipitab aeg-ajalt.
No enivei. Varsti saab sööma minna, kui rändur lahti on. Homme saab ilmselt seedrisse sauna jälle. Tuleb hea õhtu nagu alati;)

Happy holidays everybody

2006-12-24T12:28:00.000+02:00

Täna on jõululaupäev. Hea päev. Vaheaeg algas ka, kuigi mu nina otsustas, et võiks kraani mängida ja hääl mõtles, et jubetore oleks, kui ma kõlaks nagu kähiseva häälega mariah carrey. Laraga teeme aevastamisvõistlusi;) atsih. sandra juhib;) nii umbes 29-ga
Kingitused jagasime omavahel juba hommikul ära. umbe vinged olid. Mina sain päkapikku mängida ja lara laulis. Atsih. Erika sai endale Vintage’i elektrika ning võimu, pildiraami ja peavõru. Mina seevastu oma unistuste digipeegli ja erika poolt soojad sussid, mis on mulle umbes kolm numbrit suured aga üldiselt marupehmed ja head. Aaatsihhh. Oota, nuuskab.. niisiis. Eile käisime renéga kingitusi ostmas. Ma pidin ostma emale ja isale midagi, kuid asi piirdus sellega, et issi saatis mind linna, et ma ostaks hoopis tema eest emmele midagi, kuna tema oli eelmisel päeval olnud täis nagu templielevant ning hommikul olekus ’’kass, ära trambi’’. Siis ma saingi ainult tema poolt kinke osta ja ise jätsin tegemata. Õhtul läksid vanemad nässu sünnipäevale ja mina jäin erika ja laraga koju. Selle asemel, et magama minna, pakkisin ma emme kingitusi. Kirjutasin ja voltisin ja kleepisin ja lõikasin. tsiuuh. Endal muidugi ülimalt halb olla. Kui ma lõpuks magama sain, hakkas pisut parem, sest olin umbes 5 erinevat sorti rohtu võtnud. Ega see heaolu kaua ei kestnud. Mingi nelja ajal tuli emme minu tuppa ja küsis kraadiklaasi. Nagu ma mäletaks, kuhu ma selle panin. Rohumõjud läksid ära, nagu ka mu silmanägemine, kui ta tule põlema pani. Siis mõnitati hommikul vara veel, kui sassis tuba mul on. Magama ma enam ei jäänud, sest hingata ei saanud ja kurk kipitas. lõpuks ma siiski uinusin ja nägin õudusunenägusid lokost:P
tagatipuks tuli mu issil idee minna jõuluvanana mootorrattaga sõitma. põhjuseks toodi see, et ega siis iga jõuluaeg pole sellist ilma. mind kutsutakse pildistama. nägemist.

Rõõmsaid pühi teile

Sandra

mehed:P

2006-11-19T14:24:00.000+02:00

mul siin oli hommikul üsna igav, niiet ma lugesin parasjagu tsitaate ning rääkisin aulikkiga. kirjutan siia ka mõned, et mu blog vaikselt välja ei sureks

No man is worth your tears, but once you find the one that is, he won’t make you cry

A man is a god in ruins

God made a woman beautiful and foolish: beautiful, that a man might love her, and foolish, that she might love him

The first time you buy a house you see how pretty the paint is and buy it. The second time you look to see if the basement has termites. It's the same with men

hispaania komöödia

2006-11-15T20:03:00.000+02:00

Eile oleks mul olnud tegelikult päris palju kirjutada, kuid oma laiskuse tõttu kobisin ma juba kell 9 magama. Eile oli nimelt väga hea. Nii meeldiv oli teada saada, et mina olen meie klassi parim ortograafia tundja. Nimelt oli mul töös ainult üks viga. Poistest oli kõige vähem vigu stenil. Selle peale oli tal kohe põhjus nina püsti ajada, nagu õpetaja ütles. Üleüldse on mulle hakanud päris palju viisi laekuma. Välja arvatud siis üks eksinud geograafia 4. muidu keemia aineklasside töö oli 5, inka kiri oli 5, loko essee oli 5, siis sain täna veel füssa töövihiku 5 ja ajakirjanduskeele ka 5:D ennast kiitmast ma ei väsi.. matest tegime kontrolltöö. Üsna normaalselt läks. Ta ütles, et ta meeleheitlikult kraabib meile punkte, niiet mul on üpris suur tõenäosus neli saada. hispaanias tegime ka tööd, mis pidi olema mööbli ja pere peale, kuid mille asemel tuli meil kirjutada numbreid ja värve. Noja siis veel mingi jutuke oma kodu kohta ja kuna kõik karjusid, et nad õppisid terve päev pere asju, siis otsustas ta, et me võiks pere kohta ka kirja kirjutada. See sai päris naljakas kõigil. Enamus kirjutasid midagi sellist: ’’mul on kuus armukest, mu emal on seitse ja mu isal on kaheksa.’’ armuke ja voodi olid põhimõtteliselt ainukesed sõnad, mille damaso meile selgeks tegi. Kui kedagi huvitab siis armuke - amante, voodi – cama. Sõna ’’voodi’’ tegi ta meile kohe täitsa selgeks. Nt. ’voodi.. cama, nagu kamasutra. Cama, nagu kamajahu. See on see erootiline jahu.’ Kuna ta eesti keelt eriti hästi ei oska, siis paneb ta suht tihti pange. Täna nt sten lõpetas oma töö ja tuli minu laua juurde, et mind aidata. Siis ta ütles, et töö on individuaalne. Selle peale ütles sten, et ta tuli minu laua juurde, et ta saaks mulle öelda, et ma kiiremini teeks, et me saaks koos koju minna. Ta kuulis loomulikult valesti ning arvas, et me elame koos:P
Ma nagu ei oskagi enam midagi kirjutada. Ma arvan, et täna saab ka varakult magama minna. Und:)

Ma arvan, et inka periood on väga viis;)

2006-11-13T17:13:00.000+02:00

Et täna polnudki üle ootuste hull päev. Või no siiski. kirjandus oli üpris ebameeldiv. Antiikaja peale oli töö. A4 leht lünkteksti täis. Pea oli täitsa tühi, kuigi midagi õnnestus mul kokku soperdada. Loodame neljale. Nagu alati;) siis me saime veel esmaspäevaks hästi ’’põneva’’ rühmatöö. EEPOSTEST. Nimelt jaotati klassi peale 9 eepost ja siis oma eepose kohta peab iga rühm tegema kokkuvõtte ja sisukirjelduse ja mingi tabeli täitma, et tervele klassile oleks asi selgeks tehtud. Keemias ärkasid kõik üles. Nuuskpiiritus saadeti klassipeale laiali ja kõik loomulikult nuusutasid seda. Sten tõmbas algul hinge ja siis nuusutas seda piiritust nii palju, et tal silmad jooksid vett tunni lõpuni. Ja niimoodi kaks korda. Tõmbas seest veidi naljakaks aga muidu väga põnev asi. Isegi räim tegi vahvat nägu. Algul, kui ta seda topsikest nägi, ütles ta üle klassi: ’’oh, eeter või. Saatke kohe siia!’’ Tempel lubas alkomeetri ja rasvamõõtja ka kooli tuua, kuid ta ilmselt unustas. Kekas mängisime siis võrku. Või noh. Tegime selleks harjutusi. Ma sain isegi kiita. Muide ma pole varem niimoodi löönud. Kui aus olla, siis olen ma võrku vist ainult kaks korda mängnud:P see pall on minu jaoks on nagu triibuline surm. Rääkimata sellest, et ma sain sellega veel vastu pead ka:P homme siis lähme arvatavasti liisaga raamatukokku ’’Rolandi lauluga’’(see on prantsusmaa eepos) tegelema, niiet ma üritan kolmapäevaks ka kenasti ära õppida. Issand ma pean mingit juttu jälle kirjutama. Vabandust.. mingeid jutte. Vene keel ka ikka ju. Seda tundi ma jumaldan. Okei… kui keegi arvas, et ma seda tõsiselt mõtlesin, siis lugege see viimane lause nii: kuidas on üldse võimalik sinna tundi vabatahtlikult minna? Kui sellest ei sõltuks minu koolist välja viskamine, siis ei läheks ma sinna ka relvaähvardusel mitte(no hästi. Ei ole nii dramaatiline see asi midagi). Ahjaa. Klassipildid ilmusid:P ma ei suutnud jälle normaalset nägu teha. Ma nii lootsin, et mul õnnestub vähemalt mhg piltidel vaadatav välja näha. No kus sa sellega. Mind pandi ju istuma.
Aga nädalavahetus oli küll väga hea. Reedel siis võrru ja kenasti rändurisse. Laupäeval erika ja emme vaaritasid pool päeva lootes, et lauri ja rené tulevad külla. Lauri oli kuskile maale evakueerunud, kuid rené siiski tuli ja terve õhtu me siis võitlesime laraga, kes ei tahtnud meid sugugi rahule jätta. pühapäeval olime me linnas ja suutsime kella kümneni rändurist eemale hoida. Vahepeal läksime selverisse varbaid soojendama ja siis jälle parki lumesõda tegema. Ja siis jälle selverisse ja jälle parki. Selveris nägime ka dengat ja pargis jällegi deliat, saskiat, vovat ja verrot, kes rääkisid nilbustest kolme meessoost õpetaja ning saski ja verro vahel. Lõpuks tõnn helistas ja me sõitsime mariiga tartusse. Üheteistkümneks olime kohal. Käisime poes ja ostsime süüa. Õppida ma ei jõudnudki ning läksin kohe magama ära. hommikul ma veel mõtlesin pikalt, kas ikka minna kooli või mitte. Siis mulle meenus, et õpetaja hakkab ilmselt varsti taipama, kes neid tõendeid kirjutab, kui ta neid nii rohkelt näeb. Ma siis läksin ja kavatsen täna enamus asju ära teha, et ma homme varakult magama saaks.

Niiet.. nägemist.

et siis julija juures:)

2006-11-07T20:13:00.000+02:00

oleme mariiga junka pool. kahekesi. joome vaarikavarreteed. junka on meil tubli ja käib näiteringis. sellega seoses meenub mulle, et pidin ise kuskile fotoklubisse minema. tõsiselt tahaks. homme on hea päev. pole eriti palju õppida ja lisaks sellele on homme hispaania keel:D no okei. nagu öeldakse: pole head ilma halvata. lahtimõtestatult siis, et homme on ka ortograafia töö;) (sõnakordused, ma tean) korralikud reaalklassi õpilased ikka õpivad selleks, mitte ei kaunista samal ajal oma füüsika vihikut, kuhu muuseas pole ühtegi sõna kirja pandud.
endal võiks ka selline korter olla. nii kena lihtsalt. kujutan ette, et tulevikus on mul üsna sarnane. natukene suurem küll aga sama kena. et ikka saaks palju mürada;) pärast palju koristada. trenni eest noh:P
ma siis räägin pisut tänasest päevast ka. oli mata olümpiaad. 5 ülesannet, 5 tundi. olin kolm tundi, ära ei teinud ühtegi:P no okei. ühe tegin, see sai vale. ma põhimõtteliselt ei tõestanud seal mitte midagi, vaid kirjutasin ülesande palju pikemalt lahti. vahva oli. loko suutis täna jälle mõne killuga lagedale tulla. ta rääkis meile ekskursioonist kuuskemaaga. ütles siis: ''tegin terve klassi, kõik, kõik tegin enne kuuskemaad tümaks. teiega teen sama.'' siis ütles veel: ''tahan, et kõik oleks korras. kui ei ole, löön maha. kuskil nurga taga löön maha.'' jutt käib siis sellest, kuidas meil tuleb neljapäevasel ekskursioonil käituda. aavakas ütles ka täna midagi sellist nagu:''...ja siis see teine sulg tuleb jube häädus'' ning: ''mida me täna õppisime? just. lihtsustamine on üks ohtlik asi.'' võibolla lugedes pole nii naljakas. oleks te kohal olnud, oleks te pingi all olnud, kõhtu kõveras hoides. eile oli tõnn meie pool. ta sundis mind oma sünnipäeva natukene tähistama. palju õnne talle siis veel kord.
olgu siis. ma nüüd kaunistan oma füssa vihiku kenasti lõpuni ja asun siis emakeelt õppima. huvitav, kaua me täna junkaga üleval oleme?:P
nägemist. üritan homme jälle midagi teile, kes te loete, kirjutada.

Lumi langeb. Tihkelt:P

2006-11-06T19:36:00.000+02:00

Mulle juba heideti ette, et ma pole pikka aega mitte midagi kirjutanud. Eks ma siis ürita. Vaheajast kirjutan ma mõni teine homme, kui mul pole vaja geora tööks ennast ribadeks õppida. Enamus ajast veedan ma teisipäeval saalis mata olümpiaadi tehes. Nimelt kestab see viis tundi. Kas pole mitte põnev? No minu arust on ka:P naerda sai täna muuseas palju. Aavakas keksis mööda koridori kella saatel nagu punamütsike, Tempel oli tavaline nagu ikka. Ta ütles, et me teeme kunagi. Teeme kloori kunagi:P siis ta teatas, et tellis endale rasvamõõtja ja alkomeetri. Esmaspäeval lubas selle viimase kooli ka võtta. On oodata poole klassi puudumist:P millest siis veel kirjutada. Ahjaa. Meie inglise keel täna oli mingi test vms. Olen oma vastuste põhjal left-brained (ehk siis minu ajus domineerib vasak pool, mis tähendab lineaarset mõtlemist jnejne). Seletuste põhjal ja enda arvates olen siiski right-brained aga muidu ikkagi vasaku mõtteviisiga;) kekas mängisime hokit, kirjanduses tutvusime piibliga, ajaloos Kreekaga ja matas istusin ma terve tund suu lahti ning mõtlesin, kas ma ikka kuulsin õigesti, kui Aavakas minu nime olümpiaadileminejate nimekirjast ette luges. Koju jõudes ma siis lugesin natukene, tegin süüa ja nüüd ma kavatsen tagasi geograafia juurde minna.
Tsau-tsau

kas see kolmapäev ei võiks juba tulla?

2006-10-10T18:55:00.000+03:00

Olen homme Võrus:D Kahjuks sõidan neljapäeva õhtul või reede hommikul tagasi, kuna mu kirjanduse õpetaja ütles, et ma peaks siiski mikrisse ka rääkima ja reede hommikul on nimelt esimene ja viimane proov Vanemuises. Seda siis hommikul kell 9.

Eile käis Tõnn siin Tartus. Tõi mulle friikartuleid, millest mul hakkas kohutavalt paha. Mariiga üritasime õppida samal ajal kui Tõnis remontis Marii kalkulaatorit. Muidugi õppida me üldse ju mitte kunagi ei jõua, siis me lakkisime selle asemel küüsi ja seletasime Tõnnile, et õige on ’’küüSi’’ mitte ’’küüNi’’. Esimest korda seitsme aasta jooksul on mu küüned nüüd musta värvi. Natukene jube tundub. Maarja ehmatas koolis ära selle peale:P naljakas. Aga õhtul me siis otsustasime Selverisse minna, et süüa osta. Ma ostsin mingeid kummikomme nagu Mariigi. Ahjaa. Selverisse sõites õnnestus Tõnnil rallit teha ja kuna ma ei jõudnud turvavööd kinni panna, sest ta hakkas sekundipealt sõitma, siis on mu õlg täiesti valus ja kardetavalt muutub ta varsti ilusaks siniseks:P vahva.

Täna polnud koolis eriti huvitav. Kolm esimest tundi olid reaalained, siis kolm inglisekeelset tundi otsa pluss veel emakeel. Ma oleks geograafias magama jäänud, kui ma poleks õpetaja põlevat pilku enda peal tundnud. Kaks sekundit ja ta oleks mu peale vist karjuma hakanud või siis oleks ma tooliga lihtsalt Maarjale otsa kukkunud. Maaloos oli huvitav töö. Mul läks kõik meelest, mis ma õppinud olin ja siis ma jäin lootma oma õnnele, et äkki ma kirjutan õiguskantslerile ikka õiged ülesanded. Siuuh. Õpik tõestas, et mul oli ikka õigus. Ahjaa. Loko siis demonstreeris meile oma ilusat uut Nokia klapiga hõbedast telefoni ka. Õige vastus õpetajalt tema kontrolltöös maksab õpilasele kolm dollarit:P vihje 75 senti. Mata töö oli jälle neli:S Ma ju oskasin kõike ja see viga, mis ma tegin oli maailma kõige lollim. Kaks a-d minu silmis vist ei näe täpselt ühesugused välja. Hulluks võib minna.

Homsed kodutööd ja tunniplaan siis, kuna mul pole muud kirjutada:P
Füüsika:
vaba
Inglise ajakirjanduskeel: latchkey children article read and translate.
Emakeel: TV.h 7, 8, 11
Muusika:
Vene keel: jutt ’’kelleks tahan saada+hobid’’
Matemaatika: ül. 154-161
vaba
Hispaania keel 2x

nohik aastast 1939

2006-10-09T15:45:00.000+03:00

Täna siis oli selline tore päev, et ma sain teada, et pean laupäeval Vanemuises nohikut mängima. Koolis olid esimesed proovid. Tegelikult pole see mingi hullem näitekunst, vaid ma pean laval mikri taga mingit möla ajama. Seda siis ülikiiresti ja moonutatud häälega. Kuna koolis muidugi mikker puudub, siis ma pidin täiest kõrist kogu teksti röökima, niiet ma sain endale peavalu. Ma ei tea kui neljapäeval ja reedel ma pean ennast minutipikkuse teksti lugemiseks kohale vedama. Ma tahan ju Võrru minna. No reede õhtul tuleb mul niikuinii Tartus olla, sest vaevalt ma viitsin laupäeva hommikul bussidega jamama hakata, kuid isegi kaks päeva kodus on hea. Igatahes on kõik oodatud laupäeval MHG rongkäiku vaatama. Kell 12 saab siis Vanemuises näha klasside tantse ja näidendeid. Õhtul on missa. Ma pole kindel, aga ma arvan, et see algab kell 19.00. Igatahes on mul plaan kohe peale etendusi Võrru tagasi sõita, kui juhuslikult ei otsusta mõned inimesed, et tahaksid ise hoopis Tartusse tulla, mis oleks üsna meeldiv ju:) Kui mu õnnetäht tekib taevasse ja annab mulle võimaluse kolmapäevast reedeni Võrus olla, siis ma kavatsen ka VKG-le jälle külla minna. Kui nad loomulikult mind vastu võtavad.

tänaseks lõpetame

Neljapäev Igav

2006-09-28T21:12:00.000+03:00

Võib öelda, et polnudki päris tappev päev. Geograafia töö läks natukene mööda, aga pole hullu. Ja mata oli täna ülim. Ma sain nelja, ilma et ma oleks pidanud seda vastikut induktsiooni lahendama. Muud huvitavat ei juhtunudki, peale selle, et me jäime Mariiga bussist maha. Kõndisime siis peatuse edasi ja ootasime järgmist bussi. Marii läks koju ning mina suundusin jälle Lõunakasse, et raha välja võtta. Sellest me ei räägi, et lõpuks jäin ma sinna umbes tunniks.

''Kas mul tõesti on vaja iseloomustada Kreeka helisüsteemi'' ehk muusikaajalugu on kaka.

2006-09-27T16:12:00.000+03:00

Njaa. Tõepoolest on huvitav teada, et diatooniline helirida koosneb kahest tetrakordist. See muusikaajalugu lihtsalt tapab mu ükskord ära. Vene keel samuti aga olgu õnnistatud need toredad inimesed seal haridusministeeriumis, kes otsustasid, et vene keel kõlbab vaid kaheks tunniks nädalas. Emakeeles on meil ka põnev. Välted rokivad. Üldiselt on 30 minutilised tunnid head. Ma ei mäletagi, millal ma oleks peale 7ndat tundi kell 1 kodus olnud. Homme on viimast päeva lühendatud tunnid. Reedel jääb meil esimene tund ära ja kui kehaline otsustab ka toimumata jääda, siis oleks maru stiilsed neli tundi meil. Loodetavasti olen 15:20 Võrus siis. Ma enam ei jõua oodata. Aulikki lubas ka laupäeval tulla. Polegi näinud teda nii kaua. Üleelmine nädal vaid pool tunnikest. Täna tuleb veel oma mp3-ga mässamist jätkata ehk mul hakkab komöödiat saama.
Eks ma nüüd kaon Lõunakeskussesse sööma ja mind teades ma kahjuks ostan sealt niikuinii endale midagi, mida mul tegelikult vaja pole.

Kas ma ikka ütlesin teile, kui väga ma matemaatilise induktsiooni meetodit armastan?

pealkirja pole

2006-09-25T21:33:00.000+03:00

Homme on kõik tunnid 30 minutit. Nagu ka kolmapäeval ja neljapäeval. Tore, kas pole. Vahetunnid on ka mingite imelike pikkustega. Kokku 7 tundi. Mul on füüsikas kaks kolme. Ma olen nii tulbi. Täna loobusin rootsi keelest. See oli kohutavalt piinarikas. Ma nutsin seal Veinimäe juures, et teda vähegi kõigutada. An actress I shall be. Ma mõtlesin, et ma peangi ennast ribadeks pingutama selle rootsi keelega. Arvatavasti küsitakse homme geograafiast mind, niiet ma pean pisut õppima. Samal ajal muidugi jäätist süües, kuna puuviljasalat tuleks kiiremas korras ära tarbida. Ma ei mõista, miks ei võiks reedel ka ülilühikesed tunnid olla. Saaks kiirelt Võrru sõita. Sain täna teada, et aastavahetusel sõidan Soome. Et siis mingi kruiis või asi. Ahjaa. Täna on ’meeleheitel koduperenaiste’ uus hooaeg, nagu Marii mulle ütles.

midagi suvest...

2006-09-25T21:02:00.000+03:00

kirjutatud ränduris terve päeva vältel. autoriõigused kuuluvad enamjaolt Aulikkile.

20 juuli 2006

Istume sannuga ränduris ja nõulaifime nagu alati;p tegelikult on ju ränduris tore, kümnekroonine tee ja vaarikamoos. Me pole kahe tunniga mitte midagi saavutanud. See selleks, meil on niigi tore. See, et me mõlemad kurvad ja masenduses oleme, ei paista väljagi;p muusika on siinkandis veits kõvasti ja vastaslauas istuvad mingid tropid poisid. Üks tundub ainult normaalne, aga tema nägu ei ole ma ka näinud, niiet jah. Okei. Sannu ütles, et see pole ka normaalne, niiet meie vastas istuvad kolm troppi ja neist ühe hääl on on nagu Laura onul Marekil.
ja nüüd räägib sannu junkaga, kes toob meie päeva päikesepaistet ja põnevust. Loodame mõlemad, et ta tuleb ka siia. Aga ta vist ei viitsi ja sannu annab mu sõnu väga täpselt ääõõõvvv edasi;p Niisiis. mul on uus aadress, kui äge see on;p Pärnu mnt.127-10..
JA JUNKA TULEB SIIA! Väga tore. Nüüd siis kurdab sannu, et ta ema mõnitab teda rene pärast;p mis on minu arust väga mõistlik. Igatahes, kõigi tuju on tõusnud ja vahepeal sai matemaatikat ka lahendada. varsti tulevad viineripoisid ka meie juurde;p
junka on eriti ametis arvuti taga, ta vist räägib kristjaniga vms. tropid poisid on ikka veel siin. Nad ei lähe ära ka, no mida annab ränduris nii kaua teha. Ja vaikselt võtab maad must masendus;p me nukrutsemegi. Avvvvvv. How sweet is that. How sad is that?
and the funny frankfurter boys came. We are going to destroy them;p
ja tuli välja, et junka ei rääkinudki kristjaniga, how sad. jah, kõik on vait ja mõtlevad omi mõtteid. Ja on kurvad. Ma kuulan dagöt, see on perfektne kurva tuju muusika. Oeh, Ma ei tea on nii hea laul! Dagö teeb head muusikat-sõnad on head ja muusika on hea. Näitkes ma ei tea-s on suurepärased viiuli soolod. Ja ma kahetsen sügavalt, et ma nende kontsertile ei läinud. Klaasist tehtud mu kodulinn tallinn, kandiline ja mallimast mallim, elu kõigile kallimast kallim.
julija leidis just, et tõnu lõhnab hästi. Kas pole tore ;p emme helistas ka, noh, ta pole just vaimustuses, et ma jälle ränduris olen, aga keda huvitab;p ma näen aknast maja, mille number on 9A ja see meenutab jälle meie, meie klassi…ma ei oska luuletada!
Ja marie under suri 1980.
Ja naer on vaevaline.
tropid on ikka veel siin. Mulle ei meeldi tropid ja lapsed ja pensionärid. ja tropid lahkusid. See on imede ime :D mäuuuuuu.
kõik on ikka veel kurvad ja kuulavad muusikat.
Ja rene helistas sannule ja sannu on seitsmendas taevas :D vähemalt keegi on rõõmus;p mitte, et junka kurb oleks aga noh….sandra on meeletult rõõmus, sest rene ütles, et ta juba igatseb ja ta ei suuda nii kaua eemal olla. How cute is that?
ma just arvutasin välja arvu 2 kahekümnekolmanda astme ja sannu jätkab sealt. Me oleme kohutavalt akadeemilised, eksole. Aga ma pakin arvuti nüüd kokku. Ma keskendun elavale ;)

tsuuuu. oleme sandraga minu pool ja sannu loeb mulle oma msnni vestlusi ette ;p tore on ja üpriski kurb ka ;p joome energiajooki jnejne.
something in his eyes keeps hauntig me
ühesõnaga, kurb.

2006-09-25T19:17:00.000+03:00

Niisiis. Rebaste ristimine oli 22.september 2006. Ühesõnaga oli see KALA. Hommikul läksime kooli ja juba värava ees võeti kinni ja mökerdati näod guaššvärvidega ära. Meie, rebased, olime patsiendid ja need abituriendid, keda me täie südamega armastama, jumaldama ja kummardama pidime, olid siis arstid. Kui nende käed olid meie retsimisest mustad, ehk siis värvidega koos, siis pühkisid nad oma käed meie juustesse või riietesse. Enne esimese tunni algust, mis oli füüsika ja kontrolltöö, olime staadionil ja kummardasime oma arste. Seal ma saingi suure kollase värviplörtsu oma selja peale. Näos polnud enam ainsatki puhast kohta, mida oleks võinud värvida, niiet meile pandi värve mitmekordselt peale. Lõpuks kui kell helises ja me saime oma kontrolltööd alustada, õpetaja muudkui vaatas ja kommenteeris meie nägusid. Tööd ma muidugi rahulikult teha ei saanud, sest see neetud värv hakkas sügelema ja ma kraapisin seda maha, samal ajal liikumisvõrrandeid välja mõeldes. Võite arvata, milline laud oli pärast seda kraapimist. Puhtaks ma seda teha ei jõudnud, sest kohe pidi inkasse jooksma. Seal meile öeldi jälle, kui kohutavalt kohutavad me oleme. Ja siis hoiatati ka, et võib tekkida lööve ja et parem oleks see maha pesta, kuigi erilist mõtet sellel poleks, arvestades, et kohe soditakse näod uuesti täis. Järgmises vahetunnis saime staadioni peal joosta. Rivistumisel lasti meile süstaldega mingit õli koos hapukurgivedelikuga kaela või selja peale. Umbes siis sain ma oma esimese muna vastu pead. Ahjaa. Enne retsi anti meile särgid ka, mille peale oli kirjutatud, mis haigus me oleme. Mina olin siis tripper. kuna mu nägu oli peale füüsika koorimisprotseduure suhteliselt puhtaks saanud, siis seekord määriti see üleni punaseks. Siis tuli psühholoogia ja õpetaja rääkis, et guaššid pole eriti kasulikud ja võib põhjustada maeiteamida. Niisiis vahetunnis pesin ma enda näo puhtaks ja võtsin vabanduseks, et mul tekib lööve. Tõesti kartsin oma näo pärast. Siiski tuldi minu juurde markeritega ja ma sain endale vurrud ja ’’rebase’’ otsaette ning ’’tuulerõuged’’ käe peale, mis ei tulnud isegi meigieemaldajaga maha. Järjekordne muna, kui ma ei eksi ja siis mingit siirupit või valget möksi, mis võis arvatavasti olla kondenspiim koos mingite rõvedate õlidega kokku segatud. Siis tuli mata ja õpetaja rääkis meile jälle kui vastikud on guaššid. See tund möödus rahulikult ja siis tuli jälle see neetud vahetund, kus ma sain endale selja ja kaela peale umbes sentimeetri paksuse suure tumepruuni värvilaigu. Ma ise seda ei näinud, kuid Liisa ütles, et ma jumala eest mitte kuhugi ei toetaks. See oli ajaloo tunni ajal. Ahõigus.. enne seda tundi me koristasime veits koolimaja ehk pesime seinu värvidest puhtaks. Meie klass sai esimese korruse ja teisele viivad trepid. Ajaloo tunni ajal, kui ma enam ei suutnud taluda, kuidas Liisa ja Merka muudkui ahhetavad ja ohhetavad ja naeravad mu seljataguse üle, küsisin ma välja ja nägin peeglist milline suur paks plöga mu selja peal oli. Üritasin seda likvideerida natuke, kuid ma oleks siis terve tunni seal vetsus olnud. Läksin siis tundi tagasi ja seal pläkutati Mesopotaamiast ja sumeritest ja kesteab mis iidsetest rahvastest veel. Ja siis tuli ohõnnis kehaline kasvatus pargis, mida Tähti asemel andsid meile ’arstid’. Selles tunnis õppisime me ütlema ’’EI!!’’. Siis tegime AIroobikat ja kandsime neljakesi ühte poissi kooliväravani. Ja tunnid lõppesid.
Algas rivistumine. Selle ajal jälle pritsiti ja löödi mune pähe. kokku sain ma vist neli muna, kui ma ei eksi. Küsiti meilt siis ka kenasti, kas me ikka soovime retsitud saada. Keegi ära ei öelnud ja siis me marssisime Toomemäele, kui samal ajal ikka loobiti meid jahu ja munadega. Siis lasti süstaldest ka mingit siirupit ja ikka seda vastikut kurgimöksi. Lõpuks kui me kohale jõudsime, siis umbes 10 minutit toimus ikka see sama muna-jahu-siirupi ja muu plöga värk. Siis rivistusime klasside kaupa. Ma ei ole kindel, kas enne oli kala või siis kett. Teeme nii, et kett oli enne. Kõik pidid andma enda seljast mingeid riideid, millest pidime võimalikult pika keti tegema. Kett valmis, siis tuli üllatus-üllatus.. leidke kõik enda riided sellest kilomeetripikkusest ketist üles ja pange selga tagasi. Vahva. Selle võistluse me kaotasime. Okei. Riided jälle seljas tuli uuesti rivvi võtta. Ahjaa.. Henril polnud muud seljas, peale aluspükste. Igatahes.. jälle rivis, siis räägiti, et me peame endal pluusi alt kala läbi panema. No okei. Mõtleme ikka, et kala on selline kilu, umbes 10 cm pikkune, kuid oh kus te sellega. See kala oli umbes kahepäevane roiskunud toores 40 cm pikkune paks haug. Prrr. Kui see minu juurde jõudis oli see juba pooleks ja soolikad rippusid välja. Mõni tükk kala sisikonnast kukkus mulle tossude peale. Ise ma seda kätte ei võtnud. Selle vapra töö tegi ära Oskar, kellele palju tänusid. Minu silmad olid kinni ja üks käsi hoidis pluusist kinni, et Oskar saaks selle kala korralikult läbi ajada. Väkkväkkväkk. See kala haises. Õnneks sellel võistlusel oli võit meie. Järgmiseks pidime me läbima takistusraja. Oli 5 nööri, mis olid maapinnast umbes 50 cm kõrgusel. Meie pidime nende alt läbi roomama. Iseenesest päris lihtne, kuid asi ei piirdunud sellega. Takistusraja alguses pidime toore muna suhu panema, siis 5 korda keerutama ja roomama. Seal maas polnud vaid muda, vaid jällegi mingid haisvad kalajäänused ja muu sitt, millest ma teadagi ei taha. Roomamise ajal kallati meie keefirit kaela ja visati jahuga. Takistusraja lõpus pidime me muna suu kaudu teisele edasi andma. Minu muna läks suus mõradeks, kuid õnneks mitte päris katki. Selle võistluse panime jälle kinni. Järgmiseks oli koti sees hüppamine. Ega kott ka tühi polnud. Jälle kala. Jälle võit. Me tegime pisut sohki ka, aga mis rebased me oleks, kui kavalus puuduks. Ja siis tuli viimane hirmu faktori kaskadöörtrikk. Toomemäele oli pandud suur valge kile, mis oli kaetud õli, siirupi, loomasisikonnaga (ma tuvastasin seal neeru ja mingi südamemoodi asja) ja loomulikult oli seal ka kala. Suure vanniga toodi kogu roiskunud toores kala mäeotsa ja kallati selle kile peale. Alla jõudes visati meile kotitäis jahu pähe. Me olime nagu kotletid. Te võite seda haisu ette kujutada. Minge kalapoodi, otsige seal kõige haisvam kala ja hingake sügavalt sisse. Järgmiseks minge välikäimlasse ja hingake veel sügavamalt sisse. Tõeline parfüüm. Mõtlesin pikka aega, kas ikka lasta seal mäest alla või mitte. Marii igatahes ei võtnud sellest osa. Teate ju küll tema kalahirmu. Võin öelda, et tal oli peaaegu pilt taskus. Lõpuks siis ikka mõtlesin, et see rets on Miinas vaid korra ja mis siis ikka. Hea oli kui see läbi sai. Oleme nüüd ametlikult ristitud ja täieõiguslikud härmakad. Koju kõndimine oli põnev. Läksime Piiaga koos jalgsi Aardlasse, kuna bussist oleks meid koheselt jalaga välja pekstud. Seisma ei tohtinud jääda, sest siis hakkas momentaalselt iga koht haisema. Nagu kalapilv oleks pea kohal. Mõtlesin terve tee, et saaks ainult vanni minna. Jõudsin siis koju, kuid Marii oli juba vannituppa ette jõudnud. Eks ma siis haisesin pool tundi omaette ja mõtlesin ei millestki muust kui viiesajast pudelist šampoonist. Lõpuks ma sain pesema. Kaks tundi olin seal. Mõtlesin, et nüüd olen küll puhas. Ronisin vannist välja ja avastasin, et pea on ikka punane. Tagasi.. Ega ma polnud õhtul ka veel päris puhas. Marii leidis mu seljalt veel sinise värvi laike ja ’’tuulerõuged’’ mu käe pealt polnud ka päris maha tulnud. Lõpuks hakkasime me Sõbramaja poole liikuma. Seal oli siis pidu rebastele ja abiturientidele. Nii kui ma sinna jõudsin, tahtsin ma sealt ära tulla. Maarjaga siis läksime umbes 10 ajal juba minema. Kodus oma kalaseid pükse küürides oli mul ka lõbusam kui seal. Tunnikese pesin riideid, siis koristasin, vaatasin telekat ja olin msnis ning keerasin magama ära.

Tegelikult oli päev kohutav. Ausalt ka.